Prof. Peeter Järvelaid’i ettekanne teemal “Akadeemilise sõudmise kultuurist”.
Eesti sõudmise 135. aastapäevale pühendatud konverentsil 28. augustil 2010 Tartu Ülikooli Ajaloomuuseumis
Akadeemiline sõudmine kui akadeemikute harrastus
On vana tõde, et kõrgkultuur saab sündida kõrgkultuurist. Seetõttu on väga sümboolne, et Eesti Sõudeliit tähistab Eesti sõudmise 135. aastapäeva just Tartu Ülikooli Ajaloomuuseumis.
Meie esivanemad liikusid siinsetel jõgedel ja lahesoppides ringi ühepuupaatidega, olles kindlasti väga osavad paatide liikumasaamisel, kuid see oma asjaajamiseks ning majapidamise tarbeks veel liikumine on midagi muud, kui tõeline „sakste harrastusena“ sündinud akadeemiline sõudmine.
Tartu Sõudeklubi “Sport” sõudja O.Post õppeühepaadil treeningul (1910)
Akadeemiline sõudmine sünnib vabade inimeste vaba aja veetmise vormina, kus ühendavaks lüliks sai nii sportlik enesearendus kui meeldiv seltsielu läbi sõudeklubide. Väga kiirelt võeti akadeemiline sõudmine omaks jõgede ning kanalite ääres asuvates ülikoolilinnades, sest noored haridust taganõudvad inimesed vajasid oma vaba aja veetmiseks vormi, mis selleks kõige paremini sobiks.
Dorpater Ruder-Club-i liikmed klubi 50. juubelil Tartus Saksa teatri ees (1925)
Kui esimesed ülikoolid sündisid kloostrite juurde, siis oli nende tähtsus akadeemilise maailma jaoks selles, et kloostris oli inimese vaimseks arenguks tagatud mitmed olulised elemendid: kaitse, toit ja seltskond. Kloostrites oli võimalus olla nii üksi kui vajadusel jälle suurema rühmaga koos. Akadeemiline sõudmine oma klubivormiga kannab suuresti endas samu elemente. Ka akadeemilise sõudmise erinevad paadiliigid võimaldavad soovi korral olla ühepaadil üksi loodusega ning iseendaga kui soovi korral jällegi sõuda suurema seltskonnaga koos.
Aeg on näidanud, et ülikoolide juures sai akadeemiline sõudmine juurde oma tõelise elitaarsuse, sest ülikoolides said sõudepisiku juurde inimesed, kes oma alma materist lahkudes mängisid ühiskonnas väga silmapaistvat rolli. Maailma akadeemilise sõudmise jaoks on seetõttu sümboolse tähendusega kuulsad Inglise ülikoolide, Oxfordi ja Cambridge’i sõudeklubid, kes lisaks teaduslikule „kemplemisele“ võtavad igal aastal omavahel mõõtu ka kuninglikes kaheksapaatides võisteldes. Kuna seda mõõduvõtmist on nii pikalt Thames’i jõel peetud, siis on sel vähemalt kaks suurt tähendust: esiteks on taoline traditsioon Suurbritanniast üle kandudnud nii USA, Austraaalia, Uus-Meremaa ülikoolidesse, aga mõjutanud on see traditsioon teisigi. Teiseks on akadeemiline sõudmine saanud noorte akadeemiliste kodanike jaoks millekski väga lahutamatuks osaks nende elust. Paljudes kuulsates ülikoolides on ülikooli kaheksase koosseisu arvamine noorele inimesele sama oluline, kui väga suur edu teaduses.
Ülikoolide eliitpaatkonna sõudjad on tegelikult nii suured staarid oma ülikoolide kampustes, milleni teaduses jõuavad väga vähesed ja mis pigem on võrreldav popartistide tuntusega. Kuid akadeemilises maailmas suhtutakse sõudjate staariseisusse positiivselt, sest ülikoolide sõudeklubide kaudu saavad paljud sellest ise osa. Mitte ainult staarid, vaid ka sõudepisikuga nakatunud akadeemilised kodanikud tegid sageli ülikooli lõpetamise järel ilma poliitikas, teaduses või neist said silmapaistavad arstid, advokaadid. Väga oluline oli aga see, et nad jätkasid edaspidi sõudjate seltskonnas klubides, kuigi enam oma vanuse tõttu ehk mitte nii suure koormusega ei treeninud.
Akadeemiline sõudmine on sarnane tennise või ratsutamisega, sest võimaldab olla seotud oma lemmikharrastusega peaaegu kogu elu jooksul, sest siin olemas võimalusi, et seda saab harrastada väga erineva koormusega, aga siiski selle ala võlusid nautida.
Akadeemiline sõudmine ja inglise muru
Akadeemiline sõudmise tugevus on traditsioonides. Käies Lääne-Euroopas ringi, siis näeme, et sõudeklubid oma klubihoonetega ei jäta kunagi juba fassaadil märkimata oma klubi asutamise aastat. Nii nagu kultuur üldse, vajab ka sõudmine traditsiooni. Eesti sõudmisel on olemas just see kultuurikiht, mis vajalik sellise spordiala edukaks arenguks. Kuid kuidas taoline olukord saavutatakse on teada vaid selles vahetult osalenutele. Siin on heaks võrdluseks inglise murude kasvatamise näide, kus aednik ütleb, et selles pole midagi väga keerulist, „tuleb iga nädal kasta, rullida, hoolitseda ja nii sada aastat järjest.“
Eestis tegutsevad sõudeklubid ülikoolilinna kõrval Pärnus, Tallinnas, Narvas ja Viljandis, mis peaks tagama selle, et meie noored saaksid selle ilusa ja elitaarse spordiala harjutamise juurde tulla. Meie elu läheb täna sinnapoole, kus enam hakatakse hindama tervist ja see peaks andma tõuke, et sõudeklubid saavad veelgi tugevamaks klubilise kooskäimise kohaks, kus samuti nagu Inglismaal, Hollandis või Inglismaal on igal õhtul koos mitte ainult need kes oma nooruse energiaga end katsetavad, vaid ka vanemad klubiliikmed, kes peale päevatööd tulevad end turgutama oma sõprade seltskonnas, kus kehaline pingutus seotakse ka elu nautimisega.
Me peame tõele näkku vaatama, sest just see külg akadeemilise sõudmise juures on seni meil veel mitteküllaldaselt välja arenenud nagu meie vanusega sõudemaale võiks olla juba kohane. Kuid põhjuseks seni pigem meie vaesus, mis liialt palju energiat nõuab inimestel igapäevase leiva lauale saamiseks ja jätab seetõttu vähe jõudu alles elust rõõmu tundmiseks, mille hulka kuulub kindlasti võimalus olla koos sõpradega heas seltskonnas, mis meid kehaliselt tervemaks teeb. Aga juubelite puhul on kohane olla optimistlik ning öelda selle peale, et “kui Eesti sõudmine on juba 135-aastane, siis samas on ta ka alles 135-aastane ja seetõttu on meil lootus, et võib-olla juba meie sõudmise 150. aastapäevaks on meie sõudeklubidel kuulsus nagu see taolistel klubidel Lääne-Euroopas”. Selle klubilise külje taga võib olla ka Eesti sõudmise suur arenguvõimalus lähitulevikuks, sest kiirelt areneb just see spordiala maailmas, kellel on palju sõpru ja toetajaid.
Olümpiavõitja Benjamin Spocki näide
Tänapäeva akadeemiline sõudmine on muutunud väga professionaalseks ja vahel tundub, et need vanad ilusad ajad on juba möödas. Aga siiski tahaks juhtida tähelepanu, et kui akadeemiline sõudmine Eestis pole kunagi olnud vaid ühe kitsa seltskonna harrastus, siis on oluline, et selle spordiala maine tõmbaks noori inimesi, kes suudavad end elus väga erinevatel aladel teostada.
Juubelitel on tavaks rääkida inimestest, kes antud ala jaoks omavad sümboolset tähendust. Mina valisin täna taoliseks isikuks, kelle elust võiks täna Eesti sõudmise tulevikule vaadates rääkida, 1924.a. Pariisi olümpiamängudel USA kaheksapaadis olümpiavõitjaks tulnud maailmakuulsa lastearsti Benjamin Spocki (1903-1998) näite.
Kui 1976.a. Benjamin Spocki kultusraamat „Teie laps“ ilmus eesti keeles, siis polnud Maarjamaal vist ühtki peret, kus noored lapsevanemad poleks oma laste kasvatamisel sellesse raamatusse vaadanud. Kui noored inimesed ise ei vaadanud, siis olid neid ümbritsevad sageli sedavõrd B.Spoki värskeid mõttetuuli kandnud raamatust mõjutatud, et neid anti edasi suulises vormis neilegi, kes kuulsast ameerika lastearstist ise midagi ei teadnud. Kuid tuleb öelda, et enne eesti keelde tõlkimist oli see raamat olnud lapsevanematele-arstidele käsiraamatuks juba kolm aastakümmet.
Ega täna polegi lihtne leida täpset statistikat, aga erinevad allikad kirjutavad, et B.Spocki raamat on tõlgitud enam kui 30 keelde ja selle tiraaž on ammu ületanud 50 miljoni eksemplari. Seda loetakse ka USAs erakordseks saavutuseks. Muuseas taoline edu raamatuga, tegi B.Spockist ei vähem kui ühe osalise USA presidendivalimistel. Paraku poliitikas B.Spock sellist edu nagu akadeemilises sõudmises ja meditsiinis ei saavutanud, kuid tema surma järel pöördus rahva poole USA president Bill Clinton, (sündinud samal aastal (1946), kui nägi esmakordselt tükivalgust B.Spocki kuulus „Teie laps“) kes ütles, et see mees õpetas meile, kui tähtis on suhtuda austusega lastesse“ ja et B.Spocki elu oli pühendatud võitlusele laste parema elu eest. B.Spocki raamatul on olnud maailmas eriline edu, mida saavad lubada tõesti vähesed.
Hiigeltiraažid on tavaliselt pühadel tekstidel (Piibel) või siis sageli mõne diktaatori teostel või harva mingi väga eduka menuki autoril, kuid B.Spock kirjutas raamatu väga lihtsast ning praktilisest, kuidas noor pere saaks paremini hakkama väikelapsega. Kuid tuleme B.Spocki nooruse juurde tagasi.
B.Spock oli pikka kasvu ja seetõttu atraktiivne kandidaat paljudele klubidele, kes teda oma ridadesse tahtsid saada. Astudes õppima maailmakuulsasse Yale ülikooli (tõeline maailma tippülikool ka täna), tegeles ta tõeliselt eneseleidmisega nii spordis (olles mitme klubi liige) kui erialalt (õppis esialgu inglise keelt ja kirjandust), kuid lõpuks teeb ta oma valikud – temast saab ülikooli sõudeklubi liige ja kuulsa Yale
ülikooli kaheksase sõudja ning ta asub õppima meditsiini, valides kitsamaks erialaks pediaatria, õppides süvendatult ühena esimestest tipppediaatritest psühhoanalüüsi, et paremini mõista väikelaste arengu eripärasid.
B.Spockil vedas, sest ta sai teha õnneliku valiku maailma tippülikoolis kus ka maailmatasemel kaheksasega sõudeklubi. Selgituseks tahan lisada, et täna akadeemiline sõudmine Eestis oma tippude tasandil sageli maailma absoluutsele tipule lähemal, kui seda meie akadeemiline maailm ise. Kuid just USA ülikoolid on oma akadeemilise maine pärast mures olles palju pingutanud, et saada oma ülikoolidesse andekaid noori inimesi ka sportlaste hulgast.
Noor inimene, kel annet, suutmist alluda distsipliinile ja võimet saada hakkama pingutustega, neist saavad soodsas akadeemilises keskkonnas silmapaistavad isiksused, kuid neile tuleb anda aega, et enda anne realiseerida enne spordis ja lasta neil siis elukutse silmapaistvalt omandada. Yale ülikooli teadlased, kes noori inimesi selles ülikoolis õpetavad on saanud ehk suurima hulga Nobeli preemiaid eriti moodsates teadustes. Kuid suutes koondada suurema hulga andekaid noori sõudjaid on selle ülikooli spordiklubil maailmatasemel edu ka sõudmises. B.Spock saab Yale ülikooli kaheksases USA sõudekoondisse ja neil oli edu, et 1924.a. olla maailmas parimad. Igaveseks ajaks kirjutatakse nende meeste nimed olümpiavõitjatena spordi ajalukku.
Edu spordis tipptasemel saab olla vaid lühike periood meie elus ja hea klubide süsteem aitab inimestel ka oma eluga edasi minna, kui suurte spordivõistluste loorberipärgade lehed on juba kuivanud. Yale ülikooli sõudeklubi aitas B.Spockil edukalt oma valitud teed käia ja temast sai maailmatasemel lastearst, kes ei saanud jääda rahulikuks maailmaasjade suhtes. Ta avaldas aktiivselt meelt muuseas näiteks USA osaluse pärast Vietnami sõjas, tuletades emadele-isadele USAs karmide sõnadega meelde, et „me ei tahaks kasvatada oma lapsi selleks, et need põleksid napalmileegis võõral maal.“ Mõtles ta sellega aga kõigile lastele, kes sõjas relvadele jalgu jäävad.
Lõpetuseks soovid Eesti sõudmisele.
Eesti sõudmine on oma arengus jõudnud etappi, kus tõsiselt tegeldakse sellega, et ette valmistada ka maailmatasemel kaheksane. See on ambitsioonikas plaan, aga sel esialgu ehk veidi hullumeelsel ideel on suur võimalus täide minna. Esimene põhjus on selles, milleks me täna siia Tartu Ülikooli Ajaloomuuseumi oleme kokku tulnud, et meenutada, et akadeemilise sõudmise klubiline tegevus Eestis on ilma vahedeta eksisteerinud vähemalt 135. aastat.
See on suur ajalooline kogemus, kui me võrdleme seda näiteks meie omariikluse ajalooga, mis korduvalt elanud üle võõrvõimust sunnitud katkestusi. Selle enam kui sajandi jooksul kogutud sõudmise kultuur vajab Eestis kindlasti täielikku väljaarendamist ja see tähendab, et arendades akadeemilist sõudmist täies mahus oleks Eesti koondisel vaja maailmatasemel hakata kaasa rääkima ka selle ala suurimas paadiklassis, kaheksaste hulgas. Sellel foonil saigi täna Teile räägitud ühest maailma kuulsaimast kaheksasel paadil olümpiavõitjaks tulnud mehest Benjamin Spockist.
Seoses B.Spockiga tekkis mõte, et kui kord tuleb meie koondise kaheksasele paadile nime otsida, siis pakuks ühe võimaliku nimevariandina „Benjamin“, mis võiks rahvusvahelisel tasandil rääkida meie sõudmise laiast silmaringist ja samuti filosoofilisest lähenemisest, mis meie sõudmises peaks valitsema:
1. austus iga lapse ande suhtes,
2. mure iga ande arengu suhtes, mis peaks olema tagatud sõudeklubide tõhusa toetuse kaudu ka väljaspool sporti.
Mulle tundub, et Eesti sõudmise lähiaja arengu võtmesõna ongi kaasamine. Kaasates sõpru, kes juba meie sõudmisel on ja kutsudes juurde uusi sõpru-toetajaid on võimalik ületada need materiaalsed takistused, mis seni seganud, et täiel määral realiseerida neid meie kõrgest akadeemilise sõudekultuurist tulenevaid potentsiaale.
Ja lõpetuseks Benjamin Spocki maailmakuulsast raamatust pärit sõnad, mis võiksid olla kirjutatud lipulausena kas meie esinduspaatide küljele või siis lausa meie sõudeklubide ukse kohale: „Te suudate enam, kui Te arvate suutvat“ ( you know more than you think you do).