Täna 30 aastat tagasi 28.09.1994 hukkus tormisel Läänemerel parvlaev Estonia, millel töötasid või millel reisid 3 sõudmisega seotud inimest.
Käesoleva toome teieni ajakirja “Eesti Sõudja” 1995.aasta numbris avaldatud meenutuse neist kolmest sõudjast – Ille Molloka, Peeter Kannussar ja Enno Põllu.
In Memoriam – Peeter Kannussaar
Reisipraam Estonia 2. tüürimehe Peeter Kannussaare õde Anu Pulst rääkis oma vennast “Eesti Sõudjale”:
Läänemerel toimunud tragöödiast on möödunud veidi üle nelja (vestlus Anu Pulstiga toimus 1995.a. veebruaris -Toim.), kuid ma ei osanud enesele ette kujutada, et vennast rääkimine on veel praegugi nii raske ja valuline. Peeter oli väga hea poeg oma vanematele, minule ainus ja alati hoolitsev vend.
Peeter sündis 20. juunil 1964.a. Pärnus. Lapsena oli ta haiglane – põdes pidevalt kopsupõletikku ja bronhiiti. Lasteaias meie vennaga ei käinud, olime kodused lapsed. Meie mängumaaks oli koduõu, kus me tegutsesime koos naabrilastega.
Kooliteed alustas Peeter 1971.a. Raeküla 8-klassilises koolis, mille lõpetamisel jätkas õpinguid Pärnu II Keskkooli vene keele erikallakuga klassis. Selles klassis seepärast, et Peetri lapsepõlveunistuse — saada meremeheks — realiseerimiseks oli nendel aastatel tarvilik hea vene keele oskus.
Pärast keskkooli lõpetamist jätkas Peeter õpinguid Tallinna Merekoolis, kus ta pärast paarikuulist õppimist võeti Nõukogude Armeesse sundaega teenima. Sõjaväest vabanemise järel 1984.a. sügisel lubati tal õpinguid jätkata Tallinna Merekooli teisel kursusel. Merekooli lõpetas Peeter 1987.a. tehnik-laevajuhi diplomiga, kooliaegse õppepraktika läbis ta uurimislaeval “Arnold Veimer”. Õppetöö ja praktika vaheaegadel töötas Peeter “Georg Otsal” nõudepesijana ja baarmanina.
Peeter sai töökoha Eesti Merelaevanduse kaubalaevale, millega sooritas esimese pikema merereisi Vahemeremaadesse.
Peetri soov oli jätkata õpinguid Leningradi Mereakadeemias. Et end põhjalikult ette valmistada sisseastumiseksamiteks ja eelseisvaks õppetööks, loobus ta kaugsõidust ja asus tööle Pärnu-Kihnu vahel kurseerivale praamile. Peetri soov täitus. 1988.a. jaanuarist 1991. a. juunini õppis ta Leningradi Mereakadeemias Eesti Merelaevanduse stipendiaadina. Lõpetanud Mereakadeemia insener-laevajuhi diplomiga, alustas Peeter tööd “Georg Otsal”, algul neljanda, lõpuks teise tüürimehena.
1993.a. jaanuaris käis ta koos kapten Arvo Andrersoniga Rootsis reisipraam Estoniat toomas. Enne reisipraami liinile asumist oldi veel Turus ja Tallinna Kopli sadamas, kus korraldati meeskonnale vajalik väljaõpe. Nii jäigi Estonia Peetrile viimaseks laevaks selle sõna otseses tähenduses.
Peeter kutsus mind perega ja isa-emaga nendele laevadele, millistel ta parasjagu töötas ja kui nad asusid Tallinna sadamakai ääres. Ta korraldas meile iga kord tõelise ekskursiooni laeva kiilust mastitipuni. Kui uhked ja ilusad näisid need laevad.
1993.a. augustis viis Peeter mind minu kahe pojaga Rootsireisile. Hämmastavad olid tema teadmised Stockholmist, kus ta oli suurepärane giid, osates kõike seletada ja meie teadmishimu rahuldada.
Täpselt kaks kuud enne Estonia tragöödiat kutsus Peeter mind koos naabrineiu Sirje Nööriga, meie lapsepõlve mängukaaslasega, kellega koos ka sõudmas käisime, huvireisile Rootsi. See oli meie jaoks suur elamus.
Kui Eesti noorsõudjad 1993. a. augustis sõitsid Norrasse juunioride MM-ile, siis laevareisil Tallinnast Stockholmi korraldas samal reisil oma tööülesandeid täitnud Peeter Kan-nussaar meie noortele laevas põhjaliku tutvumisreidi.
Peeter Kannussaar oli Eesti sõudespordis tippsõudjana lühikest aega — 1979 — 1981. aastatel. Tema saavutuseks
Spordiga sõlmis Peeter sinasõpruse ajast, kui ta alustas sõudetreeiniguid, arvatavasti 6. klassi poisina. Tema töökusest ja innukusest kõneleb asjaolu, et juba teisel tegutsemisaastal tõi ta 14-aastase poisina Eesti noorte meistrivõistlustelt 17-18-aastaste vanuseklassis koju pronksmedali.
Sõudespordiga tegutsemise aastatel pidas Peeter treeningupäevikut. Sellesse kirjutas ta treeningutel tehtu ja kogetu kõrval ka oma mõtted ja unistused, kus peamiseks oli salasoov — saada meremeheks. Sõudmisega omandatud spordiharrastus jäi Peetrile omaseks ka edaspidises elus. Ta kasutas iga võimalust arendada oma kehajõudu jooksu- ja ujumistreenigutega ning jõusaalis harjutamisega.
Peeter ei olnud eriti jutukas. Oma elu- ja töömuredega proovis ta oma visaduse ja töökuse abil ikka iseseisvalt hakkama saada.
Peetri sõbrad on rääkinud, et pärast Tallinna Merekooli lõpetamist oli ta kindlalt otsustanud merealase kõrghariduse kasuks, et kord seista laeva kaptenisillal kaptenina. Kogu tema lühike elu oligi vaid üks suur õppimine ja mitmesuguste erialaste eksamite sooritamine. Algul 3. tüürimehe, siis 2. tüürimehe eksamid. 1994. a. septembris alustas ta vanem-tüürimehe eksamite sooritamist. Estonia hukkumise ajaks oli ta kolme nädala jooksul tulnud toime 5 eksamiga vajaminevast 15-st.
Et Estonial töötada, pidi peale inglise keele oskama ka rootsi keelt. Ta käis vastavatel keelekursustel ja pühendas iga vaba hetke keele täielikuks omandamiseks. Tema sõbrad on öelnud, et ilma sõudmisest saadud karastuseta ei oleks ta olnud suuteline nii palju õppima ja kogu õpitut edukalt realiseerima.
Peetril on tütar Piret, keda ta väga hoidis. Peetri hukkumise päeval oli Piret ühe aasta seitsme kuu ja kuue päeva vanune. Oma teisel sünnipäeval, käesoleva aasta 22. jaanuaril, oli Piret oma ema Ritaga Pärnus. Kitsas pereringis meenutasime Peetrit.
Mida kaugemale see kohutav õnnetus ajaliselt jääb, seda suuremaks ja valusamaks muutub minu jaoks kaotusetunne. öeldakse, et aeg parandab kõik haavad. Mina tahan, et minu kahest pojast — Erkist ja Reinust kasvaksid niisama sihikindlad ning töökad inimesed, nagu seda oli nende onu, minu vend Peeter. Vast ehk see leevendab minu kaotusvalu.
*
Kui Eesti noorsõudjad 1993. a. augustis sõitsid Norrasse juunioride MM-ile, siis laevareisil Tallinnast Stockholmi korraldas samal reisil oma tööülesandeid täitnud Peeter Kan-nussaar meie noortele laevas põhjaliku tutvumisreidi.
Peeter Kannussaar oli Eesti sõudespordis tippsõudjana lühikest aega — 1979 — 1981. aastatel.
Tema saavutuseks jäi 5 Eesti meistritiitlit juunioride, seenior-B ja täiskasvanute vanuseklassides ning mitmed hõbe- ja pronksmedalid.
Eesti Sõudeliit avaldab südamlikku kaastunnet Peeter Kannussaare vanematele, õele perekonnaga, elukaaslasele ja tütar Piretile.
IN Memoriam – Ille Molloka
Ille Molloka sündis 24. augustil 1960.a. Tartus. Ta oli oma ema ainus laps. Ema ja tütre omavaheline läbisaamine oli siiras ning aus, kantud teineteise mõistmisest ja usaldusest. Sellises õhkkonnas kasvas tütarlapsest tarmukas, algatusvõimeline, usaldatav ja südi kaaslane igas ettevõtmises ning otsusekindel ja teotahteline sportlik natuur.
Sõudmise juurde tuli Iile 1974. aastal Tartu I Keskkooli õpilasena. Tema armastusest ja töökusest enda valitud spordiala vastu kõneleb ilmekalt asjaolu, et juba järgmisel aastal tuli ta vabariigi noorte meistrivõistlustel neidude ühepaadil kolmandale ja paarisaeru kahepaadil teisele kohale.
Andekas noorsõudja lõpetas oma sportlaskarjääri 1981. aastal, olles omandanud 15 Eesti meistritiitlit juunioride, see-nor-B ja täiskasvanute vanuseklassides, samuti ka kolmanda (1977.a.) ja esimese (1978.a.) koha NSV Liidu noorte meistrivõistlustel ning tiitlivõidu 1977.a. Pihkva rahvusvahelisel regatil.
Pärast Tartu I Keskkooli lõpetamist õppis Ille Molloka Tallinna ametikoolis kokaks, kellena töötas pärast kooli lõpetamist kaubalaevastikus, hiljem Tallinn-Helsingi liinil kurseerival reisilaeval ja viimati Tallinn-Stockholmi liinil, kui 28. septembri 1994. aasta saatuslik tormiöö uputas Läänemerre reisipraami Estonia. Koos teistega puhkab külmas merehauas selle reisi ajal laeval töötanud Ille Molloka.
Eesti sõudjad langetavad pea Ille Molloka mälestuseks ja avaldavad siirast kaastunnet Iile emale ja pisipojale, kolmeaastasele Henrile.
In Memoriam – Enno Põllu
Enno Põllu sündis 8. juunil 1936. aastal Järvamaal. Ta omandas kodupaigas alg- ja keskhariduse, misjärel jätkas õpinguid Eesti Põllumajanduse Akadeemia mehhaniseerimise teaduskonnas. Enno Põllu lõpetas EPA 1960. aastal inseneri diplomiga.
Pärast kõrgkooli lõpetamist töötas ta poolteist aastat Tartu mail ja alates 1962. a. jaanuarist asus tööle Lääne-Virumaale Kadrina Eesti Põllumajandustehnika osakonna peainseneri ametikohale. Oma sihikindla töö, tööarmastuse ja arukusega pälvis Enno Põllu kaastöötajate usalduse ning juba 1963.a. suvest määrati ta EPT Kadrina osakonna juhatajaks, millisel ametipostil töötas 30 aastat. 1993. aastal valiti Enno Põllu Kadrina vallavanemaks. Vallavalitsust juhtis ta viimase ajani.
Enno Põllu oli sõprade ja töökaaslaste hulgas tunnustatud väsimatu ning ettevõtliku ehitaja ja spordielu edendajana, seda eriti noorte seas mitmesuguste ürituste korraldajana ning eestvedajana.
EPA üliõpilasena osales Enno Põllu aktiivselt akadeemia spordielus, tegutsedes treener Lembit Rannaste juhendamisel EPA sõudesektsioonis. EPA kaheksapaadi meeskonna koosseisus saavutas ta esimesel, nüüdseks traditsiooniliseks kujunuenud kaheksapaa-tide sügisregatil 1957. aastal teise koha.
Eesti Sõudeliidu pere avaldab sügavat kaastunnet reisipraami Estonia tragöödias hukkunud Enno Põllu omastele.
*
Eesti Sõudja 1995