Endine sõudepresident Rein Kilk stepslit seinast tõmmata ei kavatse

Vahur Mäe, toimetaja   |   12. jaan. 2022, 09:30

Mullu detsembris, jõulude eel valiti sõudeliidule eesotsas presidendiga uus juhatus. Seni Eesti sõudmist esindanud Rein Kilgilt (68) võttis ohjad üle Mihkel Mardna. Ligemale kaks kümnendit  Eesti üht margiala tüürinud Kilk vaatab tehtule tagasi ja pakub, millised võiks olla riigi sõudespordi järgmised suured väljakutsed.

Olid alaliidu president 2003. aastast mullu detsembrini, see teeb koguni 18 aastat. Kuidas väga pika tegevusperioodi kokku võtad?

Kui sa küsid, mitu tiitlit või tiitlivõistluste medalit Eesti sõudjad minu tegutsemisperioodil  kokku võitsid, jään vastuse võlgu, sest meil sõudmises pole kombeks olnud vanade mälestuste valguses end soojendada. Pigem on peale iga hooaja järgset kerget puhkust tulnud kiiresti ridu koondada. Kui mullu kevadel Tõnu (Endrekson, V.M.) käest uurisin, kas ta võiks olla Eesti suurima tiitlivõistluste medalikogu omanik, jäi temagi vastamisega kimpu.

Kogu aeg on tulnud ettepoole vaadata, aktuaalsetele küsimustele vastuseid leida. Praegugi on kõige olulisem, et fookus ei kaoks. Meil on kombeks ka kõige edukamate hooaegade järel analüüsida, mida oleks võinud, saanud ja pidanud paremini tegema. Viimasele hooajale mõeldes pole põhjust silmi maha lüüa: Eesti sõudjad võitsid MK-etapi, OMi kvalifikatsiooniregati, olime EMil pjedestaalil, OMil kuuendad. Suurem osa tipptasemel treenijaid – pean siinkohal silmas atleete üle maailma –, võiksid lugeda oma karjääri kordaläinuks, kui kogu sportlastee jooksul ühegi neist tulemusest ära teeksid.

Millised suured asjad tuleks Eesti sõudmises järgmisena veerema panna?

On olulisi asju, mida käigu pealt ajada. Näiteks tuleks taastada sõudmise tiitlivõistluste teleülekanded, taotleda tasuks ehk ülekande näitamist mõnelt muult meile huvipakkuvalt MK-etapiltki. Võistlusvaesed koroona-aastad tulid küll vahele, ent põhimõtteliselt peame ala tegijatena jälle otsepildi näitamise eest seisma. See on mõneski mõttes logistiline protsess, kuna kokku tuleb viia paatkondade plaanid ja konkreetsed teleülekanded.

Kilk sõudetreeningul

Teiseks, järgmisel aastal valmib Aidu veespordikeskus, mis on ilmselt Põhja-Euroopa üks mastaapsemaid veespordirajatisi. Eesti sõudmise mõistes on tegemist nii-öelda aastatuhande projektiga, kuna kaks kilomeetrit pika sõudmise jaoks sobiva veekogu leidmine oleks olnud peaaegu ületamatu probleem. Mäletatavasti sumbus rahvusvahelistele nõuetele vastava sõudestaadioni rajamine Viljandi järvele Natura 2000 maastiku kaitsealaga seotud piirangutesse, ja ala detailplaneeringu menetlemine lõpetati. Paraku juhtus sama Tartu sõudekanaliga.

Aidu keskuse valmimine on eelduseks, et sõudeliit saaks alustada rahvusvahelise alaliiduga läbirääkimisi, saamaks siia igal aastal vähemalt üks rahvusvaheline tippregatt. Kuna World Rowing (Rahvusvaheline sõudeliit, lühendatult WR, V.M.) on Aidu projekti sobivaks kinnitanud, on ootused kõrged. Aidu võiks olla omamoodi Põhjamaade Luzern (Šveitsi sõude-Meka, kus korraldatakse regulaarselt maailmatasemel jõuproove, V.M.), ma ei näe ühtki põhjust, miks ta ei võiks olla veelgi ägedam.

Muide, ega Aidu kanal taevast alla sadanud, võitlesime selle nimel: nägime võimalust alaliidus, nägin ka toonases Eesti Energia nõukogus olles, et mastaapse tööstusala taastamisse võiks panustada enama kui vaid kidurate mändide istutamisega. Käisime eelnevalt pika tee: vaagisime uue sõudestaadioni asukoha rajamisel Tartu, Pärnu, Viljandi, Raigastvere ja Männiku variante. Aidu on paljude inimeste pika ja visa töö tulemus.

Meenutan, et Aidu veespordikeskus pole pelgalt sõudekanal, sest esmakordselt riigi sõudmise ajaloos on meil võimalus saada täismahus sõudekeskus: kanal, teed veekogu äärde, Albano tüüpi radade süsteem, starditorn ja -sillad, katamaraanid, paadisillad, finišitorn, treeningsaal, olme- ja konverentsiruumid, saun, kohvik ühes muu elementaarsega.

Aidu on imeline näide sellest, kuidas üks väike omavalitsus – nüüdne Lüganuse, enne haldusreformi Maidla vald – on olnud väga mastaapse projekti eestvedaja.
Aeg-ajalt on tõstatunud küsimus, kas sõudeliit pole sinna oma nappi eelarvet arvestades ehk liiga palju investeerinud … Üllatav, ent alaliidu otsene rahaline kulu on olnud 25 eurot, mis tehti sissemakseks sihtasutuse loomisel. Mõistagi on kulunud mitmete inimeste vaba aega, töötunde ja palju närve. Nüüd on vaja uude keskusesse sisu luua: rahvusvahelisi regatte korraldama hakata, mis panustaksid muu hulgas Eesti majandussegi. Aidus tekib võimalus akadeemilise sõudeklubi ja arvestatava treeningkeskuse käivitamiseks, mis looduslike olude tõttu pole kerge ülesanne. Uuel veekogul on võimalik sõuda ja aerutada mastaapsel alal. Tean, et Peterburi sõudjad ootavad keskuse valmimist pikisilmi.

Rääkisid mitmel märgilisel teemal. Kas on veel väljakutseid? Pean silmas spordialade arengut üldiselt.

Tavapäraselt on meil olümpiale järgnenud hooaeg olnud edukas. Peatreener Veikko Sinisalo on suutnud iga hooajaga taset tõsta, ja kui sel aastal peaks EM või MM korda minema, võiks see legendidele, näiteks Endreksonile, anda motivatsioonilaengu ülejärgmiseks hooajaks. Eesti neljapaadile andsid rahvusvahelised spetsialistid läinud hooaja esimeses pooles ju väga kõrgeid hinnanguid, sest paat liikus kevadel suurepäraselt. Loodan seda hoogu näha ka järgmisel hooajal.

Mida veel teha võiks? Vaja on uusi ja huvitavaid ideid. Väikesed riigid suudavad tihtipeale suurtest palju kiiremini spordialade muutuval maastikul reageerida. Tegime isegi hulk aastaid tagasi Eesti sõudmises katsetuse: proovisime rahvusvahelist alaliitu veenda, et teha tuleks vaatemänguline, maailmatasemel sõudesprindi etappidest koosnev sari, mille üks võistlus toimunuks Eestis. Jüri Jaanson tõi Tartusse meie juubeliüritusele võistlema Olaf Tufte, Vaclav Chalupa ja Iztok Copi, kes ideed toetasid. Paraku praktikas asi ei käivitunud: toonane president Denis Oswald arvas, et kalender on niigi tihe ja selline auhinnavõistlus tähendaks sõudespordi kiiret kommertsialiseerumist. Hiljem siiski toimus kaks sprindietappi World Rowing Citysprint nime all: 2011. aastal Peterburis, kus meie kaheksapaat saavutas teise koha, ja aasta hiljem Zürichis.

Spordialad arenevad, OMide programm täieneb. Millised on sõudmise võimalused alade omavahelises rivaliteedis kohaneda?

Praegu peaks mõtisklema ja tegutsema meresõudmise edendamise nimel (Coastal Rowing, V.M.). Kuna klassikaliste sõudedistantside ja -klubide arendamisele paneb loodus piiri ette – akadeemiliste paatide jaoks sobivaid veekogusid napib –, tuleks vaadata Eesti ligemale 3500 kilomeetrit pika rannajoone poole, mis annab piiramatud võimalused. Tõsi, alustamine nõuab küllaltki suuri kulutusi, sest inventar on kohati klassikalisest varustusest kallimgi. Meresõudmise alasuuna arendamine nõuab samasuguseid fanaatikuid nagu omal ajal Mihkel Leppik või Erich Wilhelm Seiler. Rahvusvaheliselt võidab meresõudmine populaarsust, WR pingutab kõvasti, et uus distsipliin 2028. aasta OMi kavva võtta. Kuna neli aastat varem toimuv Pariisi OM jääb kergekaalusõudjatele viimaseks, küsin, kas perspektiiv uut suunda arendada ei tundu intrigeeriv?

Meresõudmine koosneb kestvussõidust ja rannasprindist. Viimane on eriti kaasahaarav, ja oleks Eestis vast kõige kiiremini käivitatav. Sellised MMid toimuvad juba kümmekond aastat, 2022.aastal korraldatakse ka EM, mis veel mullu toimus European Rowing Coastal Challenge nime all. Meiegi tippmehed tegid Itaalias peetud jõuproovi kaasa. Tean, et nad olid esimesest kogemusest üsna vaimustuses.

Ühesõnaga, uusi algatusi, uut energiat on vaja. Kindlasti tuleks koostöös omavalitsustega kaasajastada sõudeklubide treeningutingimusi. Üks ringkäik tuleks teha. Esmalt turgatab pähe mõte SAK Tartust, kus tingimused ja materiaalne olukord pole enam ammu vastavuses viimaste aastate tugevate saavutustega.

Oled sõudmise juures olles põnevate ja uuenduslike projektide sündi panustanud. Neist väga märgiline oli enam kui 15 aastat tagasi ellu kutsutud rahvusliku kaheksapaadi projekt „E8“. Kuidas see alguse sai?

Mõtetel tuleb lasta vabalt lennata, seoseid on vaja luua. Toona, presidendina tegutsemise algusaegadel polnud ma sõudmisega veel kuigi hästi kursis. Kõik hakkas pihta ühest naljast: keegi välismaalane, korüfee, küsis, et miks te ometi nii silmapaistvat sõudjat nagu Jaanson enda riigi kaheksapaati ei võta? Rääkisime kaheksase teemadel sel ajal peasekretäri ametis olnud Jaan Tultsiga, kes ütles, et kaheksane on kõige prestiižsem klass, peamiselt suurte riikide pärusmaa.

Pakkusin okteti moodustamise mõtte välja ka kadunud Mihkel Leppikule, kes seepeale ohkas, vihjates, et ainuüksi Saksamaal on sõudeklubisid rohkem kui Eestis regulaarseid harjutajaid! Siiski asusime tegutsema: lõime tingimused, leidsime kandidaadid … Nii panime aluse tulemustele (Eesti alla 23aastaste kaheksapaat võitis 2007. aastal Suurbritannias toimunud U23 MMil kuldmedali, V.M.).

Milliseks hindad sõudeliidu organisatsiooni?

Olen kaasa löönud paljude firmade, MTÜde ja muude organisatsioonide juhtimises ja võin kindlalt öelda, et meie plussiks on tugev institutsioon ühes kõrge organisatsiooni juhtimise kultuuriga. Inimesed on valmis tublisti aega ja energiat panustama. Nii Jaan Tults kui praegu ametis olev peasekretär Robert Väli on sõudmise jaoks olnud kättesaadavad 24-7. Mõlemad sekretärid on eri profiiliga, äärmiselt pühendunud mehed. Arvan, et võrreldes teiste spordialadega oleme üliökonoomselt suutnud ala edendada.

Milline on olnud sinu tegutsemisaja liigutavaim hetk?

See oli vast 2008. aastal Pekingis ja samal hooajal Ateena EMil kogetud edu. Siis tundsin esmakordselt, iga ihukarvaga, et olen suure sõudmise masinavärgist üks osake, liikuv mutrikene. Minu enda kümme emotsionaalsemat hetke elus ongi vast seotud Eesti sõudjate tulemustega. Kõik hooajad on olnud ülimalt haaravad. Tohutu privileeg on olnud teha koostööd Eesti praeguse aja suurimate sportlaste, treenerite ja aktivistidega. See kõik on olnud vägev elamus.

Kas jääd sõudmisega seotuks?

Muidugi! Praegu on mul tööga seotud välislähetuste tõttu kiire, pikad sõidud on viinud Eestist eemale. Samas, ala peab juhtima kohapeal olles: vaja on asjaosalistega kokku saada, silma vaadata, kohapeal otsuseid langetada. See on ka põhjus, miks ma enam ei kandideerinud: mitte jääda mõnel otsustaval hetkel takistuseks.

Võimatu, et ma enam ergomeetrit ei tõmbaks või paati ei istuks, ega oleks sõudmisega seotud moel või teisel. Stepslit ma seinast välja ei tõmba, ala edendamiseks ning kaasaelamiseks ei pea olema president. Jään elu lõpuni hingelt sõudjaks. Tänan kõiki kaasteelisi hea ning tulemusliku koostöö eest!