Aidu veeseikluskeskuse sõude- ja aerutamiskanalis sai sel suvel paika olulisim osa, märgistatud on rahvusvahelistele nõuetele vastavad rajad. Nüüd on vaja keskuse infrastruktuur järele aidata, et seal saaks rahvusvahelisi võistlusi korraldada, ütles Eesti sõudeliidu peasekretär ja sihtasutuse Aidu veespordikeskus nõukogu liige Robert Väli.
Loe täisteksti ERR-i portaalis
Esimest korda Aidus toimunud Eesti meistrivõistlustel oli näha, et elevus uue kanali valmimise üle on üpris suur.
Seda on küll pikalt oodatud. 2014. aastal oli siin esimene sõudevõistlus, siis oli paus ja vahepeal on 11 aastat läinud nagu sutsti. Aga nüüd, Eesti sõudmise 150. aastal saame oma meistrivõistlused teha rahvusvahelistele nõuetele vastaval sõudekanalil.
Tõsi on, et Pärnus oli kunagi kahel hooajal ka kuus rada sees, aga siis tegi jääminek oma töö ja rohkem radade vahel Eesti meistreid selgitatud ei ole. Ja Pärnus olid rajad jõel, kuid rahvusvahelised nõuded ikkagi eeldavad seisvat vett ja kaheksat rada, mis Aidus on nüüd olemas.
Mis pärast 2014. aasta võistlust juhtus, et veekeskuse valmimise protsessid venisid?
Protsessid võtsid lihtsalt aega. Sihtasutus oli küll juba 2011. aastal asutatud, aga siis tuli hulk tegevusi: karjääritegevuse lõplik lõpetamine, maade üleandmine, raha taotlemised. Seejärel oli tohutu hüpe ehitushindades, mis tähendas, et kõik, mis tehtud, tuli ümber kalkuleerida. Aga 2023. aasta lõpuks sai keskuse hoone valmis. Rajad võtsid veel natuke aega, kuid nüüd on nad olemas.
Kui oluline see on Eesti sõudmisele, aga võibolla ka laiemalt võttes, et selline koht on nüüd olemas?
Seda on raske üle hinnata. Põhjamaades ma ei tea ühtegi sellist sõudekanalit. Võisteldud on rahvusvahelistel võistlustel looduslikel järvedel, Soomes on üks selline rada. Rootsis minu teada rahvusvahelise sõudeliidu FISA templiga kanalit polegi.
Trakais Leedus on meile lähim nii-öelda rahvusvahelistele nõuetele vastav keskus, aga see on ka loodusliku järve peal.
Meil on nüüd spetsiaalselt sõudmise jaoks kaevatud kanal, mis sai tehtud Aidu põlevkivikarjääri rekultiveerimise raames.
Millised võimalused see Eesti sõudeliidule annab, sest ma saan aru, et nüüd on võimalik ka rahvusvahelisi võistlusi saada?
Sõudemaailm on pikisilmi oodanud, et see siia tekiks. Aga eks see asi on selline kahe otsaga toru. Ühtepidi pead sa ennast välja kuulutama, et meile midagi tuleks, ja teistpidi pead hakkama natukene aega otsima, millal tuleb ja kas saab end võistluste saamise järjekorda seada.
Eks selle kanaliga seotult tekkis elevus juba 2015. aastal, aga vahepeal tuli kogu aeg öelda, et kahjuks veel ei ole valmis. Nüüd on see asi olemas ja eks me peame lihtsalt siin võistluste korraldamisega sisemise enesekindluse saavutama ning siis on kõik võimalik.
Järgmisel aastal on meie korraldada Balti meistrivõistlused. Loodetavasti saame järgmiseks sügiseks siia ka Baltic Cupi, kus osalevad kümme Läänemere-äärset riiki.
Ja see Balti Cup on juba nii tõsine võistlus, et selle pealt võib hakata noorte Euroopa meistrivõistlusi ja järgmisi asju taotlema.
Kas sõudmises on tiitlivõistlused rahvuslikule sõudeliidule koorem või selline asi, mida tegelikult tahetakse korraldada, mille peale on järjekord?
Nii ja naa. Muidugi on koorem, sest selle korraldamine on raske töö. Ja tee MM-i korraldamiseni on vähemalt sama pingeline nagu tippsportlasele MM-ile minek või medali saamine. Aga meil on vaja seda teha. Igal alal on populaarsuse suurendamiseks vaja võimalikult palju tiitlivõistlusi saada.
Võistlejate võrdseid tingimusi loovad rajad on küll sees ja võistluskeskuse maja valmis, aga et ei jääks vale muljet, siis teha on ju Aidus veel palju.
Baasasi on need rajad, kui seda ei oleks, siis ei oleks üldse millestki rääkida. Need on nüüd olemas ja nagu klassikud ütlevad, on siit võimalik ainult paremaks minna. Keskuse hoone on ka viimase peal, siin ei ole mitte ühte negatiivset sõna öelda.
Aga teha on veel palju. Musta katte alla on vaja saada vähemalt üks kanaliäärne tee ja ka keskusesse toov tee ning ehitada on vaja ka tribüün. Kui kõik hästi läheb, peaks tribüün keskuse juhi Hardi Murula sõnul olema juba augustikuiseks Eesti noorte meistrivõistluseks olemas.
Olulisematest asjadest on vaja teha veel ka stardisild. Ja eks nendest nipet-näpet asjadest, mida teha on vaja, on pikk nimekiri.
Ida-Virumaal Lüganuse vallas asuvasse Aidusse on Eesti sõudekeskustest Narvast 80, Tallinnast 140, Viljandist 190 ja Pärnust 220 kilomeetrit. Kui palju võib see kaugus keskuse arengule takistuseks saada?
Sõudjad on harjunud sellega, et nende võistluskeskus ei pea olema kuskil suurlinna keskel. Ma olen näinud maailmas kümneid ja kümneid võistluspaiku ja võib-olla viis saab hädaga kokku, mis asuvad nii-öelda kesklinnas.
Ka näiteks Müncheni olümpiakanal ja Londoni olümpiamängude kanal asusid külade vahel. Sest ei saa ju sellist enam kui kahe kilomeetri pikkust ja 160 meetri laiust kraavi kuskile keset linna teha.