Intervjuu: Ingrid Võsu muljeid veteranide MMilt

Vahur Mäe, toimetaja   |   17. sept. 2006, 22:33

Ajasin juttu värske veteranide maailmameistri Ingrid Võsuga, kellele nädalapäevad tagasi riputati USAs Princetonis kaela omaealiste suurvõistluste kuldmedal. Vestlusest selgus, et klubisport on ookeani taga au sees ning tiitlivõistluste nimel käib tõeliselt tihe rebimine. Millal tekkis idee sõita Ameerikasse? Ka Euroopas toimusid ju veteranidele mõeldud tiitlivõistlused? Sõit sai suuresti teoks tänu Eesti Kultuurkapitali Pärnumaa ekspertgrupi soliidsele toetusele. Muidugi olime end koos paadikaaslase Rita Maieriga korralikult füüsiliselt ette valmistanud, osalenud paljudel sõuderegattidel ning kui finants seda võimaldama hakkas, tegimegi reisi teoks. Ühtlasi oli see ka meie Ameerika avastamise retkeks. Ingrid Võsu (vasakult) ja Rita Maier Sõitsid koos Ritaga roolijata kahepaadil. Milline oli selles paadiklassis konkurents? Meie osalesime veteranide C-vanuserühmas ehk 43-49 – aastaste klassis. Finaali said seitse tugevamat paatkonda, lisaks meile kõik USA võiskonnad. Juba stardist väljudes tundsime end väga kindlalt ning võis aimata, et tuleb hea sõit. Lähim jälitaja jäi lõpus ligi kolme sekundi kaugusele ning ülejäänud tulid äärmiselt väikeste vahedega kohe järele. Võib öelda, et kogu sõit oli pingeline ning väsitav. Minu tähelepanek on, et Euroopas on tase nõrgem ja et siin minnakse sõidust rohkem mõnu tundma. Princetonis võis näha, et nn „kulgejaid” polnudki. Mainisid, et USAs on klubisport äärmiselt arenenud. Millised on need tugevad küljed? Olin kuulnud, et lisaks tippspordile on seal au sees ka veteranide aktiivne sporditegevus. Aga et see on nii hästi korraldatud, oli üllatus kindlasti. Nähes juba seda, et võistlustel osaleb ligi 5000 sõudjat, oli võimas emotsioon. USA klubisport on suunatud väga erinevatele sihtgruppidele. Uudiseks oli näiteks see, et ookeanitagused klubid värbavad enesele tippveterane kasvõi Saksamaalt või mõnest muust sõudetraditsioonidega riigist. Ala prestiiz on enneolematu ja tingimused sportimiseks on suurepärased. Lisaks käib kõige selle juurde aktiivne sotsiaalne suhtlemine. Eestil, kus kõik on suunatud ala absoluutsete tippude esile toomisele, on selles vallas väga pikk teekond käija. Kuid eks kõik peab arenema järk-järgult ning arvan, et kunagi pööratakse ka meil veteranidele suuremat tähelepanu. Milline on järgmine väljakutse? Järgmisel aastal peetakse MM Horvaatias. Loomulikult harjutame usinalt edasi ja üritame ka Balkanil korralikku taset näidata. USAs saavutatud võit motiveeris meid kindlasti.