Maailma sõudmises läheb loetud päevade pärast ülimalt põnevaks, sest hooaja tipphetked Lõuna-Koreas Chungjus toimuvatel maailmameistrivõistlustel toovad võistlusveele kõik selle maailma vägevad.
Nende sekka arvatakse traditsiooniliselt ka Eesti meeste paarisaerukvartetti, kes mõnevõrra üllatusena on pool oma Londoni-koosseisust välja vahetanud ning kahel viimasel maailmakarikasarja etapil pronksmedalitega tõestanud, et pink ei ole sugugi lühike ning järelkasv on võimekas. Londoni-päevadega võrdluses jäid paati eessõudja Kaspar Taimsoo ning Allar Raja, Tõnu Endrekson ja Andrei Jämsä pidid kohad loovutama noortele Sten-Erik Andersonile ja Kaur Kuslapile.
Vahetult meeskonna äralennu eel, mis leiab aset 15. augustil, vestlesin neliku juhendaja Matti Killinguga, kes selgitas, et sageli kiputakse Eesti sportlastele juba ette medaleid kaela riputama ega arvestata sellega, et spordis loevad väga paljud faktorid, mõned neist olevat tundmatu x-igagi. On need plusspoolele mõjuvad või mitte – seda polevat võimalik ennustada.
Matti Killing tööpostil. Foto: null.ee
Treeneri arvates on selles koosseisus siiski mingi müstiline faktor, mis lubas koheselt paadi lendama. Ja tulemuslikult.
Ent MM on MM ning hooaja varasemad tulemused ei tähendavat selle kõrval lõpuks palju. Suureks eesmärgiks on võetud finaali jõudmine ja kui sinna saavat, võib kõike juhtuda. Medali saavutamise koormat igatahes kogenud sõudetüür nelikule peale ei luba panna.
Esimest korda ajaloos Lõuna-Koreas ning teist korda Aasias toimuvad maailmameistrivõistlused viiakse läbi 25. augustist 1. septembrini.
Meid huvitava paadiklassi nimistust leiame mõistagi tiitliihkajad – viimaste aastate valitsejad Saksamaa ja Horvaatia. Viimaste MK-sõitude tuules arvatakse medalinõudlejate sekka taas ka Eesti.
Matti Killing, ärasõidu eel laagerdasite Kaspar Taimsoo ja Kaur Kuslapi kodulinnas Viljandis. Tähtsate sõitude eel tavapärane ja väga häid tingimusi pakkuv keskus, kas pole?
Jah, Viljandi järv on läbi aegade olnud areen, kus tipud vormile viimast lihvi annavad ja tänavu ei läinud me teist teed. Uue keskusega mugavaid tingimusi pakkuv Viljandi Sõudeklubi ning sobivad ilmastikuolud on olnud peamisteks valikukriteeriumiteks, miks taas siin harjutasime. Taimsoole ja Kuslapile kodu, teistele aga teine kodu, kus kõik on käe-jala juures ning me ei pea hakkama tülikate olmemuredega tegelema.
Kuidas laager möödus ning mida meeste vormist arvata?
Kõik läks plaanipäraselt. Tegime tõsist mahutööd kõrge koormusega, mistõttu poisid olid lõpuks üsna kurnatud, kuid teisiti polnuks ka võimalik. Nüüd, kui mõned päevad taas Pärnus oleme olnud, võtsime tempo maha, et lõdvestunult ja taastunult pikale, 10-tunnisele lennureisile ning seejärel üsna kurnavale aklimatiseerumisele vastu minna. MM-ile läheme korraliku vormiga, mida veel loetud päevadega parandada püüame. Tippude-tipp on mõistagi ajastatud tähtsateks sõitudeks, mis leiavad aset augusti lõpupäevil-septembri esimesel päeval. Kõik mehed on terved (sülitab kolm korda üle õla – V.M) ja füsioterapeut Katrin Vares aitab hoolitseda selle eest, et lihased ja liigesed oleks toonuses ning taastumisprotsess võimalikult kiire.
Millised tingimused Chungjus ootavad?
Kahjuks ei ole Eesti sõudjatel varem sinnakanti asja olnud, mistõttu ei saa hetkel anda täit ülevaadet valitsevate ilmastiku- ning rajaolude kohta. Küll võib juba ette ennustada, et meid tervitab sellele maanurgale omane kuum ja kurnavalt niiske kliima. Sõudejuht Jaan Tults on broneerinud majutuse võistluskeskusest umbes 15 kilomeetri raadiusesse, mis on tiitlivõistluste puhul tavaline – päris kalda peale elama ei saa, sest sageli asuvad areenid majutusvõimalustest üsna kaugel.
Muidugi peame ise looma võimalikult häid eeldusi ning selleks on meil tavapäraselt abiks füsioterapeut. Raja ja Taimsoo jaoks on maailma teise otsa lendamine rutiin ja nende kohanemise pärast ei pea ma muretsema – eks selleks võtsime märtsikuus ette ka Austraalia MK-etapi, mistõttu oleme mastaapset ajavahet juba tänavu kogenud. Natukene muretsen vast Kuslapi ja Andersoni pärast, kes debütantidena pole varem võistluste eel sellise rändamisega tegelema pidanud. Siiski usun ja loodan, et noortelgi meestel läheb kohanemisega kenasti.
Kas viimastel MK-etappidel võidetud pronksmedalid ja seda üsna üllatuslikus koosseisus, kust me tänavu Endreksoni ja Jämsät ei leia, annavad lootust ka medalimõtteid mõlgutada?
Selge on see, et uues nelikus peitub mingi müstika, võib öelda ka faktor x, mis nii ladusalt on lubanud paadi liikuma. Anderson ja Kuslap on kogenud meeste rütmi omaks võtnud ja selle eelduseks on olnud tegelikult üks sõudekool. On koosseise, kes harjutavad aastaid ja ikka jääb miskit vajaka, ent meie kvarteti puhul tunnetan, et kõik toimib. Paljudele skeptikutele vastuseks tulnud MK-medalid maailmameistrivõistlusi silmas pidades väga ei loe, sest kõigi pilgud on ikka tiitlivõistlustel.
Aga siiski on meil võimalused häid sõite teha. Oleme seadnud lati finaali jõuda ning sealt edasi võib kõik olla võimalik. Selge on see, et medali võitmise pingeid me endale peale ei võta, see jäägu ikka Saksamaa ja Horvaatia õlgadele. Ja kui meedias räägitaksegi palju meie võimalusest, siis vastuseks rõhutan veelkord, et suureks eesmärgiks on finaalis maailma parimatega end võrrelda.