Peeter Järvelaid, 28.09.2024
Mina ise olin 28.09.1994 Bernis, kus toimus 30. Deutsche Rechtshistorikertag. See väga oluline konverents Euroopa õigusajaloolastele, mis toimub iga kahe aasta tagant. Ärkasin sel päeval Berni hotellis vara ja lülitasin sisse televiisori ja ma ei saanud veidi unisena veel alguses üldse aru,et kogu jutt käib seal Estoniast.
Teles jooksid kaadrid laevast, millega olime abikaasa Mariga just suhteliselt hiljuti reisinud Rootsi, kui Uppsala ülikooli kolleegid kutsusid mind esinema seminaril. Laeval kohtasime üks laeva kokka, Mari kunagist sõudetrenni kaaslast, kellega oli meil mõnus jutuajamine ning leppisime kokku, et kui me jälle Estoniaga Rootsi tuleme, siis tingimata anname ka temale teada, et saaks mõnusalt jälle juttu ajada ja vaneu häid aegu meenutada.
Kokal oli kodus väike tütar, keda siis ema merel oleku ajal hoidis Tartus vanaema. Meie ei teadnud siis, et merejumal Neptunus vajas endale head kokka ning meie hea sõber ei pääsenud laevalt. Kui Pipi Pikksukk teadis täpselt, et tema isa on neegrite kuningas ja ta ema on taevas Ingliks, siis mina usun ka, et Neptunusel on kindlasti ka üks hea eestlannast kokk.
Me oleme imeline rahvas, et meil väga tugevad omavahelised sidemed. Nagu üks mu tuttav sakslane ütleb, et eestlastel iga teine inimene riigis on tuttav ja iga kolmas inimene on juba sugulane.
Parvlaeva Estonia õnnetus meenutas juba siis 1944. aasta suurt põgenemist, kus samuti tormisel sügismerel jäid palju vabasse maailma teel olnud merre. Me peame väga kokku hoidma ja oma maad ning rahvast kaitsma, sest igasugune suur õnnetus (sõjast rääkimata ja suured repressioonid) vajutavad meie ühiskonnale tervikuna väga tugeva valusa pitseri. Me hakkame kohe tundma, et juba ühe suurema kaotusega – on meil puudu inimestest, kes alles olid meie kõrval ning kes olid milleski kõige paremad ja keda asendada meie väikeses ühiskonnas võtab kaua aega.
Kuid, tulles tagasi 28.09.1994 juurde Bernis, siis kuna ma juhtusin teleri ette suhteliselt vara, siis esimene info hukkunutest oli palju väiksem ning see arv hakkas iga tunniga kasvama. Kui ma hiljem Mereakadeemias töötades puutusin kokku meremeestega, kes olid olnud parvlaev Estonia meeskonnas, aga sellel reisi ajal olid teistel laevadel või maal, siis meenusid ka mulle esimesed veel tsenseerimata kaadrid ja mul oli ka tunne, et minagi olin näinud neid kaadreid, mida Rostocki sadamas seisnud laeval nägid kogenud tüürimehed, et päästetute seas oli ka üks kaptenitest, kelle saatus ikka olla kui “lendavaks hollandlaseks.”
Sellel Berni õigusajaloo konverentsil olin ma ainus eestlane ja terve nädal, mis konverents toimus olin just mina tähelepanu keskpunktis. Minu kolleegid paljudest maadest, kellest paljud olid maadest kus meri ei ole just koduukse juures – tulid kaastunnet avaldama ja rääkima. Iga päevaga jõudis kolleegide teadvusse selle katastroofi mastaap.
Ma olen ka varem sellele mõelnud, kui oluline on meie inimeste väärikus käitumises, sest sageli oleme me suures maailmas reisides see eestlase ainuke näide, kelle järgi inimesed hiljem üldistavad, milline see eestlane on. Tore on olla eestlane, kui meil läheb hästi ja saab teistega rõõmu jagada. Kolmkümmend aastat tagasi Bernis oli saatus mulle andnud ülesande, võtta eestlasena vastu teiste rahvaste südamesoojust ja kaastunde avaldusi.
Otseselt meie peret see õnnetus ei tabanud, aga lähedasi hingi küll. Sellistel hetkedel vajavad inimesed südamesoojust ja neil tahe seda ka teistega jagada, et saada üle juhtunu šokist. Minu kolleegidele Bernis olid sel hetkel mina see üks eestlaste esindaja ja päris füüsilisel kujul.
Miks ma seda hetke Bernis meenutan täna, kui me enam mõtleme neile, kes jäid sel saatuslikul ööl Läänemere lainetesse – ikka selleks, et tegelikult on maailmas seda inimeste südamesoojust palju enam, kui me ehk kujutame ja meie õnnetused ei lähe heade inimeste südametest mööda.
**
Merejumal Neptunuse kokaks on: Ille Molloka (24. august 1960 Tartu – 28. september 1994 Läänemeri) oli eesti sõudja.
Ta lõpetas 1980. aastal Tartu 10. Keskkooli ja 1982. aastal kokana 15. Kutsekeskkooli Tallinnas. Töötas parvlaeval Estonia kokana. Ta hukkus 28. septembril 1994 Estonia katastroofis. Sportlasena võitis 1977 NSV Liidu noorte meistrivõistlustel paarisaerulisel kahepaadil pronksi; 1981 kahepaadil Pihkva rahvusvahelise regati võitja, oli 9 korda Eesti meister.