Sõudjad austasid Mihkel Leppikut sümboolse ühistreeninguga

Vahur Mäe, toimetaja   |   26. juuli 2021, 10:18
image_pdfimage_print

Laupäeval jäeti Räämal Pärnu sõudeklubis hüvasti juuli alul taevastele jõgedele-järvedele lahkunud legendaarse treeneri Mihkel Leppikuga. Enne kui Eesti sõudmise grand old man’i urn sängitati tema perekonna viimsesse puhkepaika Metsakalmistul, käis see koos mitme põlvkonna sõudjatega viimasel treeningul kodujõel.

Jüri Jaansoni, Tõnu Endreksoni, Andrei Jämsä, Aino Pajusalu, Tiit Helmja ja veel kümneid teisi atleete kõrgesse mängu aidanud Leppikut oli tulnud teele saatma üle veerand tuhande inimese, nooremad neist vaevalt paarikümnesed, vanemad üle 80aastased. Kõigil neil oli muheda mehega – nii mõnigi tema auks kõnelnu tõi esile, et lahkunut jääb meenutama hea huumorisoon – oma seos: kes oli kolleeg, kes õpilane, kes hea sõber.

Sõudjad suundumas jõele (FOTO: Eliise Saarna)

Ehkki täpsed andmed Leppiku hoolealuste arvu kohta puuduvad, arvatakse, et tema teed võisid üle kuue aastakümne vältel ristuda mitme tuhande õpilasega. Paljud neist – hinnanguliselt üle 80 – ei pidanud paljuks lükata paat treeneri auks veel kord veele, et teha sümboolne, viimane ühine treening: väiksematel paatidel sõudjad eespool, võimsamad ja suuremad nagu kaheksapaadid järel, sõuti rahulikus tempos Räämale tagasi.

Leppikule armsaks saanud Vihri firma mootoriga saatekaatris, mille tuuleklaasile oli asetatud sõudeklubi auliikme raamitud foto, statiivil tuhaurn, juhtisid ühissõitu tema sõbrad ja kolleegid Kaarel Vainberg ja Arvo Loorits. Vanema põlvkonna sõudjad ja teised, kes aere kätte ei võtnud, mälestasid lahkunut suurel jõelaeval. Teiste seas istusid taas paati Barcelona OMil paarisaerulisel kahepaadil neljandaks tulnud Roman Lutoškin ja Priit Tasane, 2007. aastal Leppiku kaasjuhendamisel maailmameistriks tulnud alla 23aastaste kaheksapaadi sats ja Jaanson, kel oli au jõe vallutanud sõudjate rivi juhtida.

“Pean teda oma sõudeisaks,” meenutas kaldale tulles Leppiku kuulsaim õpilane, maailmameister ja kahekordne olümpiahõbe Jaanson, kelle sõnutsi oli teda tippu aidanud treener hingelt suur ja inimlik.

“Ükskõik, millised meie suhted parasjagu polnud, leidis ta alati aega rääkida. Need ei olnud sageli üldse sõudmisega seotud jutud,” jutustas aegade parim Eesti sõudja, kelle hinnangul kujunes suvepealinnast Leppiku panusel Eesti sõudespordi kants. “Tema juhendamisel jõudsid eestlased esmalt NSV Liidu tippu, seejärel vallutasid maailma areenigi,” tõdes kuuekordne olümplane.

Omal ajal Leppiku juhendamisel sõudesporti harrastanud, praegu Pärnu sõudeklubi juhtiv Toomas Rapp märkis, et Leppiku kodu oli sõudebaas. “Tänapäeval öeldakse fanaatikute kohta “24/7 tegijad”. Vaadates meie mälestusürituse kuupäeva (24. juuli, V. M.), on sümboolne nii mõelda, kuna Mihkel piltlikult öeldes elas sõudmisele kogu aeg,” kõneles Rapp.

Leppiku käe all õpet saanud omaaegne sõudeliidu juht Jaan Tults edastas esmalt kuulsa ooperilaulja Urve Tautsi tervituse, kes niisamuti nooruses sõudmist harrastas. “Ta helistas mulle äsja ja meenutas Mihklit väga hea ja tegusa mehena,” rääkis Pärnus sündinud ja kasvanud spordijuht.

“Kui räägime sõudeliidust, mõtleme Mihklile, ja vastupidigi. Teil kõigil on Mihkli tehtud fotosid, mida ta peale võistlusi pakkidena laiali jagas. Seega elab ta meie fotoalbumites edasi,” meenutas Tults kirgliku hobifotograafina tegutsenud treeneri panust sõudesportlaste mälestuse jäädvustamisel.

Pärnu vapimärgi kavaleri mälestama tulnud abilinnapea Meelis Kukk märkis, et Leppik aitas alati teistegi spordialade harrastajaid. “Käisime 1980ndatel pikkadel jooksudel ja pärast otsisime kohta, kus venitada-painutada. Mihkel osutas Mäe tänava sõudeangaarile ja ütles: “Poisid, minge ja tehke,” jutustas Kukk.

Pärnu spordiliidu esimees Enn Hallik tõi välja, et mõnest inimesest jääb maha suurem, sügavam ja tegusam jälg. “Mõni on selline nagu Mihkel – mees, keda alati suure pühendumise näitena saab tuua. Tema vaimu on siiani Räämal tunda,” kõneles Hallik.

Kolmapäeval Eesti neliku ridades olümpiafinaalis medali eest võitlema asuv Endrekson märkis hiljuti, et ta poleks kunagi jõudnud Leppikuta praegusele tasemele – maailma tippu. “Poleks Mihklit olnud, ei tuntaks Tõnu Endreksoni sõudjana. Ta ütles alati, et noorena tuleb targalt treenida: pigem vähem kui forsseerides. See on ka minu pika karjääri vundament.”

Eesti sõudjate kogukonnale kaastundeavalduse edastanud Läti sõudjad hindasid Leppiku panust Baltimaade sõudetraditsioonide edendamisel. „Tema koostöö Läti sõudjatega juba Dünamo aegadest jättis sügava mälestuse: see oli eri tasanditel viljakas, ja Leppik kirjutas sellega oma nime ajalukku,“ seisab avalduses.

Leppikut tunnustati 1967. aastal Eesti NSV teenelise treeneri, aastatel 1989 ja 1990 aasta treeneri tiitliga. 2005. aastal omistati talle Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärk ja riiklik spordipreemia, aastal 2009 EOK teenetemärk.

Vaata galeriid siin, videoklippi siin.

Fotod: Elise Saarna