Peale selle, et läinud nädalavahetusel jagati Tallinnas rahvusvahelise sõudeliidu FISA aastaauhindu, toimusid siin ka rahvusvaheline treenerite konverents ning sooritati kõrgeimal tasemel kohtunikueksamit.
Priit Purgest, mehest, kes tegelenud nooruspõlves aktiivselt sõudespordiga ning keskendub nüüd teadustööle, sai läbi aegade kuues Eesti sõudekohtunik, kel on taskus rahvusvahelise kategooria tunnistus. Omandatud oskused ning kõrgel tasemel atesteering võimaldavad tartlasel edaspidi lüüa kaasa maailma tiitlivõistluste õigusemõistmises, alates noorte Euroopa ja maailmameistrivõistlustest, lõpetades, miks mitte, iga spordikohtuniku unistuse – olümpiamängudega.
FISA kohtunike komisjon liige Stanislaw Komornicki, Priit Purge ja FISA kohtunike komisjoni esimees Patrick Rombaut. Foto: Robert Väli
Küsitlesin värsket eksamisooritajat ja uurisin kohtunikutöö tagamaid, eksamitöö nüansside ning tulevikuplaanide kohta. Purge sooritatud eksamit võtsid vastu FISA kohtunike komisjoni liige Stanislaw Komornicki ning esimees Patrick Rombaut.
Rahvusvahelise kategooria litsentsi tuleb uuendada vähemalt üks kord iga nelja aasta jooksul ning litsentsiomaniku vanuse ülempiiriks on 65 eluaastat.
Läbi ajaloo on Priit Purge kuues Eestist pärit isik, kes litsentsi on omandanud. Enne teda on rahvusvahelise kategooria kohtunikutunnistuse saanud:
Erich-Wilhelm Seiler (1963-1982), Vello-Jüri Allik (1973-1993), Juri Kamenski (1973-1991), Peeter Mardna (1978-2003) ja Robert Väli (alates 2010).
Kuidas kohtunikutöö juurde jõudsid ning millest kõik alguse sai?
Teadlikult hakkasin arbiitri radu pidi astuma aastatel 2003 ja 2004, ent esimesed võistlused tegin kaasa juba ülikooliõpingute ajal, 1998. aastal. Nagu ikka sellistel juhtudel, alustasin minagi koduklubi (Priit Purge on SAK Tartu liige – V.M) võistlustel ja seejärel hakati juba suurematele sündmustele kaasama. Meenub üks Pärnus peetud Balti matškohtumine, mis sai esimeseks suuremaks tuleprooviks.
Kirjelda palun siiani keerukaimat olukorda, mida oled lahendama pidanud?
Kohe tuleb meelde üks mulluse kümnendi keskpaigas Pärnus toimunud rahvusvaheline „Sõpruse“ regatt ning episood väikeste paatide köögipoolelt. Tean, et nii viimasel 500 meetril põrkasid kaks medalinõudlejat noorte paarisaeru kahepaati kokku. Tuvastasin süüdlase, ent otsustasin asjal lasta omasoodu edasi minna ega hakanud kedagi võistluselt kõrvaldama. Mõtlesin, et las noored õpivad, kuigi oleksin võinud jäigalt avarii põhjustaja sõidust kõrvaldada. Eks omajagu jäi küll kripeldama, sest intsidendi põhjustaja võitis pronksmedali.
Head meelt teeb teadmine, et viimasel paaril aastal oleme Eesti meistrivõistlustel suutnud suuremate viperusteta toimetada ning protestide arv on kahanenud minimaalseks. Ühelt poolt annab see tunnistust klubide ja kohtunike tugevast tööst võistlusmäärustiku õpetamisel. Teisalt, meil on moodustunud vilunud kohtunikebrigaad ning sümbioos koolitamisest ning kogemuste jagamisest toimib.
Mäletan, et aastatel 2005 ja 2006 oli vähe neid võistlusi, kus proteste ei esitatud ning keegi kedagi ei süüdistanud. Paatkonnad ja noorte oskused olid rabedamad, mistõttu siis juhtus rohkem ka intsidente.
Millal tegid otsuse alustada FISA rahvusvahelise kohtunikulitsentsi taotlemist?
Kui tänane kohtunike kogu esimees Robert Väli 2010. aastal FISA litsentsi edukalt taotles, otsustasin minagi, et lähen ja teen ning panustan oma kogemused sõudespordi arengutesse. Esimesel korral ei õnnestunud, kuid nüüd, nagu näha, sai eesmärk täidetud.
Kirjelda palun, kuidas kuluaarides räägituna ülimalt keerukas eksam välja näeb!
Eksam antakse kahes voorus. Neist esimene keskendub teooriale ning teises tuleb lahendada erinevaid praktilisi ülesandeid ning kaasusi. Tuues paralleeli autojuhilubade tegemisest, antakse küsimustele rida valikvastuseid. Näiteks, kui võimalusi on kuus, siis õiged võivad olla kõik variandid, aga vahel ka vaid üks. Punkti saab kirja siis, kui kõik täkkesse paned.
Uuritakse nii reglemendi, alaliidu juhtimisstruktuuri, isikute, ajaloo, antidopingu jms kohta. Mina näiteks pidin vastama ka mitmetele meresõudmist (coastal rowing) puudutavatele küsimustele. FISA reegliraamatut tuleks osata lugeda nagu aabitsat ning palju on loogikast lähtuvaid teese. Keerulisemaks tegi elu teadmine, et vastamise järjekorda polnud võimalik sättida – paberkandjal infot ei antud, kõik näidati suurele ekraanile. Küsimus püsis kaadril vaid 30 sekundit.
Teises voorus anti võimalus esimeses osas tehtud vigu mõnevõrra parandada, ehk et võidi esitada samast mastist korduvküsimusi. Sellega kontrolliti, et viga ei olnud juhuslik. Lisaks pidime vastama turunduslikele küsimustele stiilis „kui suured on aerude ja paatide reklaampinnad“ ning „mitu ühikut reklaami võib võistlusriietusele paigutada“.
Põnev oli eluliste situatsioonide tekitamine ning nende läbimängimine. Näiteks lahendasin starditoiminguid, sealhulgas valestardi võtmist ning osalejate tagasi kutsumist stardisilla juurde. Väga oluliseks peeti arbitreerimisoskuste tundmist, mistõttu seda kõike ka kontrolliti.
Nüüd, kus tähtis paber taskus, mis saab edasi?
Eks iga kohtuniku unistus on loomulikult olümpiamängudel osalemine, ent annan enesele selgelt aru, et Mänge saavad teenida vaid vähesed. Võtan eesmärgiks igal aastal omandatut täiendada ning arendada. Litsents pakub selleks suurepäraseid võimalusi. Kindlasti näen potsentsiaali juba 2014. aastal osaleda Euroopa juunioride meistrivõistlustel või mõnel muul Vanas Maailmas toimuval jõuproovil. Edastan soovid aasta lõpus ja eks järgmise aasta esimeses kvartalis hakkab selguma, milliseid võimalusi FISA poolt pakutakse.
Kuna nüüd on meil kaks kõrge litsentsiga tegevkohtunikku – lisaks minule ka alaliidu peasekretär Robert Väli, näen võimalust, et saame Eestissegi tulevikus tugevaid või väga tugevaid võistlusi. Valmimas on Aidu sõudekanal Ida-Virumaal ning kui meil on tugev kohtunikering, on maailma tiitlivõistluste siia saamise võimalus oluliselt suurem.
FISA kohtunikumärk, mis omistati Priit Purgele. Foto: erakogu