USAs treeniv kaheksapaat mõtleb kodu peale

Vahur Mäe, toimetaja   |   6. mai 2008, 22:38

USAs treenivad – tudeerivad U23 maailmameistritest kaheksapaadimehed mõtlevad ookeani taga kodumaale naasmise peale. Seljataga on tugevad treeningud ja võistlused.

Kuigi USAs viibimise lõppetapil tekkis jänkide seas eestlaste vastane protestilaine ja viimaste tugevat taset teades ei soovitud nendega enam mõõtu võtta, peavad meie mehed mööduvat treeningperioodi vägagi edukaks – keskenduti põhivastupidavust andvatele mahutreeningutele, samas omandati keeleakadeemias inglise keelt.

Iga paatkonna liige sai võimaluse paari sõnaga kommenteerida viimast võistlust. Mehi vaevab juba loomulikult koduigatsus. Jäänud pole enam palju – tagasi Eestis ollakse maikuu lõpuks.

Andrus Sabiin: “Viimased võistlused jäid ära, kuna vastased ei ilmunud kohale – pigem toimus tugev treening- võistlus kombineeritud USA -EST meeskondade vahel. Olgugi, et meie, eestlaste, meeskond poolitati ja UCLA (meie konkurent) võiduvõimalus suuremaks tehti, ei ilmunud nad sellegipoolest kohale.
Startisime tempoga viiskümmend tõmmet minutis ja distantsi suutsime hoida 37-38 peal, finishiks tõstsime 39-41 peale. Elu-olud on siin tõesti suurepärased – kliima on sedavõrd hea, et selja – ja põlveprobleeme pole peaaegu tunda olnudki. Muude hüvede nautimiseks pole kahjuks eriti aega ja jaksu, sest nädala sees on koormus tänu koolile päris suur ja harjumuspäraseid lõunauinakud ei saa endale enam lubada. Kuna meil siin massööri pole, siis lõõgastuda proovime jacuzis – kuidagi peab ju lihaseid hooldama. Oleme natuke ka surfamist õppinud. Kohalikud teavad rääkida, et see tuleb sõudjatele igati kasuks, kuna alaga tegelemine arendab oluliselt kordinatsiooni. Vaikselt tuleb koduigatsus peale. Tänu kiirele elurütmile polegi täpselt aru saanud, et ookeani taga veedetud aeg nii märkamatult lennanud on…”

Rauno Talisoo: “Tundub, et kohalikud kardavad end kaotustega häbistada ja see on tinginud meie vastu suunatud protestide laine.”

Alo Kuslap: “Võistlushommikul läksime kohale ja selgus, et konkurente polegi. Treener Gene Kininmonth otsustas meid võrdselt kahe paadi vahel ära jagada – viiendast kuni eessõudjani istutati kokku tugevamate jänkidega ja number üks kuni neli said ülejäänutega koostööd teha teises paadis. Isiklikult olin esimest korda nõrgemas paadis ja sõudsin „Crockeri” aerudega. Nende käsitsemine oli alguses üsna võimatu – vanad, katkised ja väga erinevad „Conceptidest”. Üldiselt ei saanud mingist koostööst ja tunnetusest aimugi ja kuigi üritasin end täiesti tühjaks sõita, tundus, et tõmme läheb kuhugi kaduma. Kiitus Martinile, kes suutis tempo enamasti üle 35-36 hoida. Kool saab ka kohe-kohe läbi, siis saame lõuna ajal rohkem puhata.”

Martin Absalon: “Mul oli probleeme „Crockeri” aeruga. Et seal leidub suuremas koguses vett, sain teada alles pärast võistlust. Kuna igal mehel oma kindlat aeru pole, arvasin, et kõrvalekalle on seotud selle suvaliselt valitu jõuõlaga. Sõidu ajal suutsin tempo hoida 34-35 peal, lõpus tõstsin tiheduseks 37-38. Kindlust oli palju, sest treeningutel sai paadi paaril korral libisema. Madalal (22-28) tempol liikus paat kergelt ja rütmiliselt. Ameeriklaste toetust oli hästi tunda. Paar viimast treeningut erinesid esimestest totaalselt. Arvatavasti nägid ameeriklased et on võimelised teise paatkonna kõrval püsima, mis andis neile kõvasti enesekindlust juurde. Enesetunne oli sõidu ajal hea, füüsilistes võimetes on tunda tõusu, tehnika vajab veel kohendamist.”

Elar Jaakson: “Enesetunne oli hea. Nädala jooksul sai paaril korral paadi libisema, seetõttu paranes motivatsioon. Aeru käsitsemisega oli alguses probleeme. „Crockerid” erinevad Concepti omadest oma laba suuruse ja pikkuse poolest. Alguses oli raske aeru kontrollida, sest see kippus sügavalt käima ja veest välja vajutamine tundus olevat raske. Sõidu ajal andis raskelt liikuv aer tunda. Kuna lõdvestust polnud, kippusid esimesena ära väsima randmed. Samuti oli näha kuidas Martini õlad kangestusid. Raske aeru tõttu oli tal kõrge tempo hoidmine probleemne. Paat ei libisenud – tõmmet ei olnud, pigem pingiga edasi-tagasi kiirustamine. Esimese kahekümne tõmbega said konkurendid ennast paadi pikkusega ette, mis omakorda andis löögi meie paadis olevatele ameeriklastele – korralik töö oli kadunud ja tehnikat ei suudetud enam kontrollida.”

Sten Villmann: “Tundsin ennast sõidu ajal hästi. Nüüdseks olen vahepealsest haigusest täielikult taastunud ja andsin endast 110 protsenti.”

Alvar Räägel: “Raske sõit oli. Meeskonna tehnika ei olnud tasemel ja liikumine tundus tuimana.”

Artur Maier: “Mõtlen juba kodu peale. Ja see viimane sõit nüüd küll suurem asi polnud, sest paat ju poolitati (mina, Alvar, Saps ja Rauno ühes paadis ja teised siis teises paadis). Samas ma ei teagi, kas see väga palju asja hullemaks tegi… Mingi tase on meil siin saavutatud, aga sellest rohkemaks kui U-23 MM-i B-finaaliks küll ei piisa. Ja see on ikka väga nõme, et nüüd meid juba päris ignoreeritakse ja ei tulda enam isegi võistlema. Hea on teadmine, et nüüd saab meil kool läbi ja võime ainult treeningutele pühenduda. Ja isegi kui peaks juhtuma, et me USAs enam võistelda ei saa, siis korralikult mahtu oleme saanud küll teha.”