Toome teieni läinud laupäeval Tartus Eesti sõudmise 135. aastapäevaks pühendatud konverentsil esinenud professor Peeter Järvelaiu ettekande teemal "Akadeemilise sõudmise kultuurist".

Ettekanne Peeter Järvelaiult

Akadeemiline sõudmine kui akadeemikute harrastus. On vana tõde, et kõrgkultuur saab sündida kõrgkultuurist. Seetõttu on väga sümboolne, et Eesti Sõudeliit tähistab Eesti sõudmise 135. aastapäeva just Tartu Ülikooli Ajaloomuuseumis.
Meie esivanemad liikusid siinsetel jõgedel ja lahesoppides ringi ühepuupaatidega, olles kindlasti väga osavad paatide liikumasaamisel, kuid see oma asjaajamiseks ning majapidamise tarbeks veel liikumine on midagi muud, kui tõeline „sakste harrastusena“ sündinud akadeemiline sõudmine.

Tartu Sõudeklubi "Sport" sõudja O.Post õppeühepaadil treeningul (1910)

Akadeemiline sõudmine sünnib vabade inimeste vaba aja veetmise vormina, kus ühendavaks lüliks sai nii sportlik enesearendus kui meeldiv seltsielu läbi sõudeklubide. Väga kiirelt võeti akadeemiline sõudmine omaks jõgede ning kanalite ääres asuvates ülikoolilinnades, sest noored haridust taganõudvad inimesed vajasid oma vaba aja veetmiseks vormi, mis selleks kõige paremini sobiks.

Dorpater Ruder-Club-i liikmed klubi 50. juubelil Tartus Saksa teatri ees (1925)

Kui esimesed ülikoolid sündisid kloostrite juurde, siis oli nende tähtsus akadeemilise maailma jaoks selles, et kloostris oli inimese vaimseks arenguks tagatud mitmed olulised elemendid: kaitse, toit ja seltskond. Kloostrites oli võimalus olla nii üksi kui vajadusel jälle suurema rühmaga koos. Akadeemiline sõudmine oma klubivormiga kannab suuresti endas samu elemente. Ka akadeemilise sõudmise erinevad paadiliigid võimaldavad soovi korral olla ühepaadil üksi loodusega ning iseendaga kui soovi korral jällegi sõuda suurema seltskonnaga koos.

Loe edasi!