Sõudeliidu vast valitud president Mihkel Mardna: Tahan olla sõudmise jaoks kasulik

Vahur Mäe, toimetaja   |   19. jaan. 2022, 21:45

Mullu detsembris, jõulude eel valis sõudeliidu kõrgeim organ, liidupäev organisatsioonile uue juhatuse, mida juhib president. Ligemale 18 aastat alaliitu juhtinud Rein Kilgi asemel võttis sõudetüüri enda kanda sporditraumatoloog Mihkel Mardna (55), kelle jaoks pole sõudmine võõras: tõusnud isegi 90ndate alguses riigi meistrivõistlustel poodiumile, on ta muu hulgas kokku puutunud paljude tippsportlaste, teiste seas sõudjate tervisemuredega. Ta on olnud korduvalt Eesti olümpiadelegatsiooni koosseisus peaarst.

Kuidas juhtus, et sinust sai alaliidu president, kas kaalusid ettepanekut pikalt?

Sellise ootamatu ettepaneku käisid välja inimesed sõuderingkonnast. Kaalusin umbes kuu: rääkisin spordiala tundvate inimestega – kõik teada-tuntud tegelased –, asi tuli jutuks EOK personaliga, rääkisin enda isagagi, kes oli kunagi samas rollis (Peeter Mardna oli sõudeliidu president aastatel 1991-2001, V.M.). Juttu tegin ka potentsiaalsete vastaskandidaatidega. Mõtlesin põhjalikult, kuidas saaksin uues rollis sõudespordile võimalikult palju kasu tuua. Muidugi kaalusin, keda meeskonda kaasata, esialgu kuni Pariisi OMini. Vaadates suurt pilti, pole tähtis üksnes A-koondis, sama oluline on noorte- ja juunioride sport, kuna sealt tuleb järelkasv. Nähes liidupäeval sellist hääletustulemust, tekib suur vastutus: annan endale aru, millega end seon. Väljakutsed on ületatavad, tahan olla sõudmise jaoks kasulik.

Mihkel Mardna (keskel) vestlemas Tokyo OMile äralennu eel Tõnu Endreksoni ja Jüri Jaansoniga (FOTO: Karli Saul/EOK)

Millised on esimesed asjad, mida kavatsed juhtimises ette võtta? Presidendi laua taha istudes on Pariisi OMini jäänud vaid mõni aasta.

Esmakohtumisel plaanin ise olla peamiselt kuulaja rollis. Tean üsna hästi, mida kujutab endast A-koondise tegevus, peatreeneri toimetamistegagi olen kursis. Kuna ma ise olen aktiivsest sõudmises päris pikalt eemal olnud, huvitab mind noortega tehtava töö taust: kuidas läheb klubidel, millised on nende mured ja rõõmud? Näen, et klubidel on väga suur roll, et koondise tagalat kindlustada. Neid tuleb motiveerida, et nad panustaks koondise tasemel atleetide ettevalmistamisse, sest see on prioriteet.

Ehkki vahele on jäänud pikk paus, pole sõudmine sulle võõras. Eesti spordi biograafilise leksikoni andmetel võitsid 1991. aastal riigi meistrivõistlustel paarisaerulise neljapaadi koosseisus hõbemedali.

Enda teada on mul hõbedaid kaks. Ühel korral istusin paadis teiste seas Vjatšešlav Divoniniga, teine kord jagasin paati praeguste juhatuse liikmete Tanel Kliimani ja Indrek Salguga. Olen varem Jüriga (Jaanson, V.M.) vaielnud, et mul on au olnud tedagi kord võita: see oli 1991. aastal Tartus kaheksapaatide sügisregatil, kus edestasime Pärnu Dünamo meeskonda. Sellest korrast on mul alles võitjatele jagatud mälestuslint. Dünamo paadis istusid toona lisaks Jaansonile teiste seas Roman Lutoškin, Priit Tasane ning sel ajal kergekaalus sõudnud Toomas Rapp. Võimalik, et jõe parem tundmine andis meile pärnakate ees väikese eelise.

Oled ametilt olnud pikka aega doktor, mistõttu tunned hästi sõudjaid ja teisi atleete. Mis sa arvad, mis võiks olla meie sõudjate edu ja pikaealisuse valem?

Sõudmine on läbi ajaloo – eriti peale II maailmasõda –, olnud pidevalt, tulemuslikult pildil. Ehkki varem oli kaalukeel üksikaerul, on viimase 30 aasta jooksul kaldunud põhirõhk paarisaerule. Kuna edulugu on pikk, tunneme ala väga hästi. Aja jooksul on jõuliste kestvusalade treeningmetoodika muutunud. Võrdleksin sõudmist keskmaadistantsiga, mille puhul pingutuse kestvus on ligikaudu seitse minutit. Peame arvestama, et selliste alade puhul on rõhk läinud kiiruse ja jõu arendamisele, seevastu võistlustempos liikumist on treeningutel märksa vähem. Sõudmine on oluliselt muutunud funktsionaalsuselt, meil on väga tehniline ala. Muidugi ei hakka mina treeningunõuandeid jagama, see on peatreeneri ülesanne.

Olen arvamusel, et sõudjad peaks vaatama teistegi spordialade poole, sest seal võib olla asju, mida katsetada. Mul on juba mõtteid, kuidas treeninganalüüsi lihtsustada, treenerite elu kergemaks teha. Pean silmas Eestiski juba rakendust leidnud 3D analüüsi. Kui juhatusega esimest korda kohtume, kaardistame, millised on meie üldised võimalused, seejärel on teadmine, kas kaasata rahvusvahelist tugegi. Kui treenerid ja sportlased näevad puudujääke, me üksnes ei pea, vaid oleme kohustatud välist abi kaasama. Esmalt hindame üle kohalikud ressursid.

Kuidas sõudmist laiemale üldsusele tutvustada? Küsin, nagu mitmelt teiselt ala edendajalt, kas Eestiski peaks tegelema meresõudmise alasuunaga?

Jah, kindlasti, sest üldise populaarsuse tõstmiseks on see hea tee. Merepaati on võrreldes akadeemilise alusega lihtsam taltsutada: see on stabiilsem, sõua siseveekogudel või päris korraliku merelainegagi. Tean, et Prantsusmaal tegeletakse selle suunaga palju, meie enda mehedki on võistlustel käinud. Mida populaarsem ala, seda rohkem on võimalik uusi huvilisi kaasata. Kui meil on materjali, on koondise tasemel sõudjaidki, ja kui viimased on edukad, toob see omakorda uusi noori. Miks ei võiks meresõudmine olla tulevikus olümpiamängudegi kavas …