Möödunud aasta detsembris teatas pikka aega Eesti paarisaerulise neljapaadi eessõudjaks olnud Kaspar Taimsoo, et loobub tippspordist.
36aastasena aerud seinale riputanud Taimsoo läheb enda sõnutsi pensionile rahuliku südamega, hinnates kaalukaimaks saavutuseks Rio OMi pronksmedalit. Paides sündinud, Viljandis Ruth Vaari näpunäidete järgi sõudmise juurde jõudnul on plaan armastatud alaga edaspidigi seotud olla: nii aerude, kui kirjutuslaua taga. Hiljuti asus tituleeritud atleet ärianalüütikuna tööle ühistranspordi tarbeks makselahendusi arendavasse Ridangosse.
Aasta võistkond 2015: Taimsoo suundumas võidukõnet pidama (Foto: Tiit Mõttus)
Oled sõudmise mõistes ikka veel suhteliselt noor mees – eriti, kui võrdled end näiteks tippspordis uuelgi hooajal jätkavate kunagiste tiimikaaslaste Allar Raja ja Tõnu Endreksoniga–, mis sind loobumisotsust sundis tegema?
Jah, tõesti, vanus võimaldanuks teha küll, ent ma põhimõtteliselt tundsin, et nüüd on aeg edasi liikuda. Liiga kaua sporti tehes võib muu elu elamata jääda ja konkurentsis püsimiseks pead leidma aega end teiste eluvaldkondadega kurssi viia. Selles mõttes oli tegemist igati loogilise otsusega, mida kiirendas teadmine, et viimastel hooaegadel polnud mul tulemuste mõttes midagi ette näidata.
Kas sisemine põlemine kadus?
Jah, niigi võib öelda. Hakkasin isiklikus plaanis ausalt peeglisse vaatama ja tundsin muret, mis minust peale sportlaseks olemist saab. Mõistsin, et sporti vastu tahtmist teha ei tohiks, ja ka kõikide osapoolte – trennikaaslaste ja alaliidu – suhtes oli aus öelda, et nüüd aitab. Sõudeliit andis veel viimastel kuudelgi toetuse näol oma panuse, ent asjaosalistega nõu pidades tuli kokkuvõttev otsus.
Vaadates pikale karjäärile tagasi, mida pead kõige olulisemaks saavutuseks?
Vaieldamatult on minu kõige tähtsam medal 2016. aastal Rio OMil neljases võidetud pronks. Ilusaid sõite on olnud päris palju, aga mõned on erilised ja hingelähedased. Ka ajakirjanikega rääkides hakkasin meenutama, et mida sai ära tehtud, ja peaaegu iga päev olen tabanud end mõne sõidu juures. Väga rasked olid Rio finaal ja Tokyo OMi vahesõit. Siiani meenutan 2015. aasta MMi Prantsusmaal Aiguebelette’is, kus olime Tõnu, Allari ja Andrei Jämsäga pronksil. Kogu see hooaeg oli ääretult tihe, poolfinaalid karmid ja me tulime vägeva hooga.
Pikk karjäär tähendas kindlasti ka tõuse ja mõõnu, kas mõlgutasid vahel ka loobumismõtteid?
Minu peas neid väga ei olnud. Loomupäraselt vajas mu organism hooaja lõpus pikemat taastumist ja individuaalset lähenemist, mis tekitas tiimides vahel pingeid. Aga see olingi mina, sest aastatega õpid oma keha tundma: kuidas olla värske,100 protsenti kohal, suure tähega „Kohal“. Aastate jooksul tekkis ka pause, aga mõtteid aere nurka visata eriti polnud.
Mida pead tippsõudmisest saadud olulisteks õppetundideks?
Sõudmise andis mulle väga paksu naha ja mul oli ka au või privileeg olla mingis mõttes päris tihti meeskonna eeskõnelejaks. See oli väärtuslik elukool, kust tulid oskused ja kogemused, kuidas inimestega suhelda ja hakkama saada – millal midagi öelda ja kuidas mentaalselt suhetes toimida.
Neljapaadi võtmes nautisin tiimitöö ülesehitamise protsessi selle igas etapis. Kevadel, kui kõik istuvad paati ja hakkavad tõmbama ja kui tuleb välja, et iga mehe tõmme on omamoodi kandiline …, võib üksjagu aega võtta, et kõik laabuma hakkab. See on põhjalik töö, mis nõuab kõigi osapoolte pühendumist. Tundsin end sõudmise juures väga hästi ja mulle selle taktikaline pool väga meeldis.
Kas jääd sõudmisega seotuks ka edaspidi?
Olen Viljandi sõudeklubi president ja klubi tegevusega tihedalt seotud. Tunnen end esindusnäona väga mugavalt ka kindlasti hakkab mind siin-seal vee pealgi nägema. Võimalik, et olen tulevikus teatud moel seotud sõudjaid nõustavas rollis, kuid täistööajaga treenerit minust tõenäoliselt ei saa. Ust ma sõudmise ees kindlasti kinni ei tõmba ja lõpparvet ei tee.
Taimsoo profiiliga Eesti spordi biograafilises leksikonis saab tutvuda siin.