14. novembril 2011 lahkus raske haiguse tagajärjel meie hulgast Arne Graumann.
Arne ärasaatmine viimsele teekonnale toimub laupäeval 19. novembril 2011 kell 12:00 Varbla kirikus Pärnumaal.
Griuks … küllap kõikide sõudjate jaoks on ja jääb ta Griuksiks. Ka allakirjutanu jaoks. Sest kui ma 1972 sügisel Killingu kutsel Pärnus Räämal asuvasse toonasesse Dünamosse jõudsin, oli sellenimeline roolimees seal juba ees. Ta oli roolimees ja sõudis ka, kui ta parasjagu roolis ei olnud. Alles kunagi hiljem teadvustus minu jaoks fakt, et tegelikult on ta nimi Arne, … Graumann, Arne.
Mulle tuleb Arnega seoses meelde 3-4 episoodi, mis on kaduvväike osa kõikidest neist legendidest ja sõudjatega seotud naljadest-juhtumitest, mis ajaloo jooksul juhtunud on.
Esimene episood: Ta oli roolimees. Toonases NL-s oli see jama, et roolimees pidi reeglite järgi olema vähemalt 15 aastat vana, meil Eestis aga polnud 15-ne aastaseid ja vaid 50 kg kaaluvaid poisse kerge leida. Oli ametlik saladus, et roolimehed olid nooremad ja vale nime all. Mulle on teadmata, kelle nime all Arne pidi esinema kui ta veel 15 ei olnud, mina igatahes olen Arne Graumanni nime all roolis olnud ja vähemalt ühel minu diplomil on Arne nimi. Arne oli Tiit Koiksoni ja Eduard Karolini roolimees kahepaadis ja see koht tuli üle võtta minul. Mingil ajahetkel oli siis nii, et roolimehe nimi oli sama, kuid roolimehe keha juba teine.
Teine episood: 1984-2003 ma sõudjatega praktiliselt kokku ei puutunud. Millalgi 90ndate lõpul sattusin ma mingitel asjaoludel Viljandisse ja tegin väikse lõuna mingis kohvikus. Teenindama sattus mind üks tuttava näoga mees … Griuks või …, mõtlen ma … kuid ei jõudnud edasi mõelda, sest ennem tuli rõõmus hüüatus … „ooo … Tere Rops … Hea tunne oli. Ma ei arvanud, et keegi mind veel tundma peaks, aga näe, üks tundis ära. Ta, Arne, ütles midagi sellist, mis sõudmise kellukese rinna sees helisema pani. See oli helisenud vahepealgi, aga kättevõtmist polnud, et tagasi tulla ja läks veel mõni aasta, ennem kui ma sõudebaasi tagasi jõudsin. Aga Arnel on selles oma osa.
Kolmas episood: Suvel 2004, toimus Pärnu Sõudeklubis Pärnu sõudmise 120-nda aasta tähistamine ja kõik vanad tegijad olid koos. Üle paarikümne aasta nägin ka oma eessõudjat roolimeheperioodist, Etsi ehk Eduard Karolini. Ets ei tundnud mind ära (Rahu temagi põrmule). Ma tutvustan end viisakalt, et tere Ets, mina Robert … roolimees … mäletad …? Ta ei mäletanud. Temale omasel moel ütles ta oma bassihäälel: „Sa ei ole roolimees! Roolimehed on väikesed!!!“ Arne oli see, kes viis minu isikutuvastamise lõpuni. „No kui Griuks juba nii ütleb, siis järelikult sa ikka oled mu vana roolimees. Uskumatu kuidas inimesed kasvada võivad, prrr …“, olid Etsi sõnad toona.
Ja neljaski episood: arvestades roolmeeste põuda, arutasime me Arnega päris pikalt ja tõsiselt, et kas õnnestuks midagi roolimeeste kooli taolist teha. Jah … see jäi paraku vaid vanade roolimeeste unistuseks või mõttemõlgutuseks …
Sellised olid esimesed 3-4 silme ette tulevat episoodi või seost, mis allakirjutanul Arnega seoses meenus ja nagu öeldud, siis kaduvväike osa sellest, mis meil, sõudjatel temast või temaga seonduvast meenutada on.
Millisena me Arnet mäletame?
Suhtleja. Kindlasti oli ta hea suhtleja. Kas kellelegi meenub olukorda, kus ta oleks jõudnud oma suu avada ennem kui seda tegi Arne? Mulle ei meenu. Ja see pole etteheitena öeldud.
Energiline. Energiat tal jagus. Võib-olla käisid soovid ja plaanid teinekord tegelikest võimalustest ees, aga et tal ideid, mõtteid, plaane poleks olnud, seda öelda ei saa. Ta ikka jõudis päris palju korda saata.
Arvaja. Nii või naa, aga öelda, et Arnel oma arvamust poleks olnud, vist ka ei saa. Pigem võiks küsida, et kas oli üldse mõni asi, mille kohta tal oma arvamus puudus? Arnel oli oma arvamus olemas, see ei pruukinud meeldida, kuid see oli olemas ja see on hea.
Otseütleja. Sedagi võiks pigem vooruseks pidada, kui inimene ütleb otse välja, mida ta ühest või teisest asjast arvab.
Kohaneja. Olukorrad ja asjaolud võisid muutuda, kuid ta ei jäänud norutama. Võttis kätte ja kohanes uuega. Või alustas uuesti … Mis iganes. Mille kõigega ta tegeleda jõudis …
Novaator, algataja. „Mitmekülgne vend, uutmisprotsesside käivitaja“ … lisab Sõudeliidu peasekretär Jaan Tults juurde.
Olgu siinkohal leksikoni vormis kirjutatud, mida Arne korda suutis saata.
Arne kasvatas ülesse kaks tublit sportlast: Poeg Martini – sõudja ja tütar Mari Liisi – võrkpalluri.
Arne lõpetas 1976 Pärnu 4. Keskkooli ja 1982 Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonna. Sportimist alustas toonase 4. Keskkooli võimlemisõpetaja Enn Tasalaini innustusel. Enne sõudmist tegeles 4 aastat ujumisega.
Sõudmise juurde tuli 1971. aastal Pärnu Dünamos, algul roolimehena treener Matti Killingu juhendamisel, hiljem olid treeneriteks ka Taivo Killing, Mihkel Leppik ja Eduard Ždanovitš.
Arne sportlike saavutuste hulka mahuvad hõbemadl1973 NL-i juunioride MV-lt roolimehena kahepaadilt ja sõudjana pronksmedal 1978 NL-i juunioride MV-lt paarisaerulisel kahepaadil koos Arvo Kohviga. Lisaks sellele on Arne ka 10-kordne Eesti meister.
Peale Ülikkooli pidi Arne 2 aastat teenima Nõukogude armees ning seejärel 1984-1990 töötas toonases Viljandi Kalevis sõudetreenerina. Muu hulgas oli Arne Piret Jamnese üks esimesi treenereid, Toomas Vilparti ja Kaido Reivelti treener ning Ruth Vaari, praeguse Viljandi sõudmise eestvedaja treener, kui mainida Eesti Spordi Bibliograafilises Leksikonis nimetatuid.
Oma treeneritöö tulemustega jäi Arne sedavõrd silma, et ta võeti Eesti NSV Kõrgema Spordimeisterlikkuse kooli treeneriks ja Koondis „Eesti Sport“ treeneriks.
Lisaks sõudjatele on Arne juhendanud noortetreeninguid jalgpalliklubis Tulevik.
Arne osales aktiivselt ühiskondlikus tegevuses.
Viljandi Sõudeklubi asutamisel oli Arnel kanda suur osa.
1987-2007 oli Arne Sõudeliidu juhatuse liige, pikaaegne Sõudeliidu Veteranide Nõukogu esimees ning aktiivne sõudekohtunik. Muu hulgas osales Arne 1992. aastal Torinos FISA 100-nda aastapäeva juubelil ja FISA Kongressil Eesti delegatsiooni koosseisus, kus Eesti võeti ametlikult FISA Liikmeks.
Arne … Griuks … sa oled meile tähtis. Eesti sõudmises on sinu tegemistest sügav jälg maas. Me usume, et Sind ootab parem paik Sõudjate Valhallas.
Robert Väli
Sõudeliidu juhatuse liige
Kohtunike kogu esimees