Kuigi Eestimaal annab kevadet veel mõnda aega oodata, tähendab sõudjate jaoks aastaaeg esmalt seda, et taas minnakse lõuna poole soojemat kliimat otsima. Ei erine tänavunegi hooaeg eelmisest, sest sõudjate tuumik on taas Lääne-Horvaatias Skradinis veekilomeetreid kogumas. Ajasime juttu koondise peatreeneri Matti Killinguga üsna vahetult peale tuttavasse paika kohale jõudmist. Tänaseks on koondise kandidaadid pea kõik kohal ning laagrirütm nädalaga kätte saadud.
Kuidas reis kulges ja kas olete end mugavalt sisse saanud seada?
Reis sujus väga ilusti. Jõudsime kohale 25 tunniga ja saime paadid kiirelt treilerilt maha ning kokku. Esimesed päevad olid tuulised ja lainetas. Andrei (Andrei Jämsä – toimetaja) proovis, aga midagi positiivset ei olnud. Nagu kevadlaagris ikka, sõidame siin ka ratast. Ega see aeg siin ei ole raisku läinud. Ilmataadiga tuleb ikka kompromisse otsida.
Halvad ilmas sundisid sõudjad ratastele (foto: Fred Killing)
Kui palju laagrirahvast on, teiste seas täiskasvanute koondise kandidaate?
Alguspäevil olid kohal A koondise mehed vaid osaliselt. Kaur ja Tõnu (Kaur Kuslap ja Tõnu Endrekson – toimetaja) liitusid pühapäeval. Kauril oli koolis tähtis eksam teha ja seda rütmi ei saanud häirida. Ka uus mees vaateväljas, Martin Kivilo, saabub õpingute tõttu 30. märtsil. Kokku saab meid olema üheksa: 2017. aasta neljapaadi mehed, Jämsä, Sten-Erik Anderson, lisaks Kivilole Oskar Kuzmin ja Jüri-Mikk Udam
Kaua Horvaatias plaanite olla? Kas taas tuleb Zagrebis võistlus ning mis saab peale seda?
Kuna lõunasse läksime hiljem, siis oleme harjumuspärase kolme nädala asemel neli. Selles mõtteski on läinud hästi, et sel kevadel on Lõuna-Euroopa olnud tavatu külmalaine käes ning meie varasem tulek olnuks asjatu. Sageli oleme toimetanud nii, et käinud lõunas kahes laagris: laager, siis paar nädalat kodus ja uuesti Horvaatiasse. Kuna maailmakarikas stardib tänavu kuu aega hiljem ning kui ilm kodus väga hull pole ega me siis teist korda tagasi kipu. Testime end tavaks saanud Zagrebi võistlusel, mis sel aastal on 14.-15. aprillil. Siiski, kui aprilli lõpp juhtub kodus veel liiga karm olema, vaatame plaani C poole. Esialgu käib töö esimeseks MK-etapiks valmistumise nimel (Esimene etapp peetakse Belgradis Serbias 1.-3. juunini – toimetaja).
Kas Skradinis treenivad ka teised riigid?
Hetkel on siin lätlased oma noorema generatsiooniga. Tulevad sloveenidki. Siin on olnud praeguse aja kohta ebatavaliselt külm. Tavaliselt on 20 soojapügalat, niiet palavgi hakkab. Aga ega me nüüdki kevadest siin pääse.
On sul konkreetne plaan ja mõte, millised paatkonnad moodustada või veel on liiga vara rääkida?
Nii varajases hooaja staadiumis need plaanid selged muidugi pole. Kindlasti soovin, et me suudaksime välja panna nii ühe, paarisaerulise kahe- ja neljapaadi. Need kõik variandid vajavad lahendamist. Olen eesmärgiks võtnud, et meil võiks olla senisest konkurentsivõimelisem kahene, aga nii, et see neljasele haiget ei teeks. Olen Geir Suursillaga kokku leppinud, et tema näitab end ühesel. Mees on Inglismaal olles saanud mitu kuud vee peal käia ning las ta saab Belgradis sõna. Horvaatiasse Geir ei saabu.
Kuivõrd tõenäoliseks pead, et neljapaadi koosseis ei võrdu eelmise aasta pronksimeeskonnaga?
Selle kohta on Kasparil (Taimsoo – toimetaja) hea ütlus: igal hooajal alustame x-kombinatsioonidega ja püüame lõpetada medalivõimelise pundiga. Nii ütlen ka nüüd. Liigume võistlus – võistluse kaupa. Loodan väga, et tagant tuleb tegijaid peale: noor Kivilo ja teised, aga miks mitte vigastusest taastunud Andreigi. Meil on päris hea ja toimekas pink. Loodan, et leiame üle aastate variandid, kus liiguvad kahe- kui neljane. Meie ressursse ei anna suurte sõuderiikidega võrrelda, ent arvan meid igati heas seisus olevat. Ega ma asjata eelmisel aastal MMile Udamit kaasa ei võtnud, sest värin on vaja üle elada. Et noor mees tunneks, mis ees võib oodata.
Millal saabub koosseisude osas lõplik selgus, millal uks koondise osas kinni läheb?
Eks me peale kolmandat MK-etappi oleme piisavalt targad (Toimub 13.-15. juulini Luzernis Šveitsis – toimetaja).