Juba aastaid on sõudmise rahvusvaheline alaliit FISA kuulutanud egiidi Athlete of the Month all välja kuu parimaid tippatleete. Kui varem on eestlastest kõrgendatud tähelepanu osaliseks saanud Jüri Jaanson ning tulevikutegija kategoorias (Rising Star) nüüdseks samuti tipptegijast taandunud Kaisa Pajusalu ja treeningpausilt tagasi tulnud Kaur Kuslap, siis olümpiahooajal on kohalikul spordisõbral taas põhjust uhkust tunda, sest sportliku pikaealisuse, visaduse ning särava tulemuse eest Rio olümpiamängudel pälvis septembrikuus auväärse tiitli kahekordne olümpiamedalist Tõnu Endrekson.
Sõudeliidu veeb avaldab Endreksoniga worldrowing.com saidil ilmunud intervjuu tõlke täismahus.
Rio olümpiamängude aasta märgib Endreksoni rahvusvahelise karjääri 20ndat verstaposti. Kõik sai pärnaka jaoks alguse 1996. aasta juunioride maailmameistrivõistlustelt ning alates selles ajast mahub atleedi kontole osalemine neljadel olümpiamängudel koos kahe medali võitmisega – esmalt 2008. aastal koos Jüri Jaansoniga saavutatud hõbe paarisaeru kahepaadil ning äsja Rios paarisaeru neljapaadil võidetud pronksmedal.
Tõnu Endrekson (paremal) koos klubikaaslase ja sõbra Andrei Jämsäga. Foto: sport.err.ee
Kuidas sa sõudmise juurde jõudsid?
Selles, et minust elukutseline sõudja sai, on kahtlema süüdi klassikaaslane. Peale pikka suvevaheaega oli tema see, kes ala proovima veenis. Kuigi tunnistan, et vahepeal muutus spordiala ebameeldivaks ja tegin ka loobumisotsuse. Ent siis tuli treener koju järele ja veenis jätkama. Olen talle siiani selle eest ääretult tänulik.
Kas enne sõudmisega alustamist jõudsid tegeleda ka teiste aladega?
Mängisin aastaid jalgpalli. Võõrad polnud ka võrk- ja korvpall ning tennis.
Miks valisid just paarisaerusõudmise?
Sama klassivend, kes mind 1992. aastal sõudma kutsus, meelitas kohe paarisaeru kahepaadile ja sealt sain esimese maitse suhu. Treener arvas hoopis, et minust võiks saada hea ühepaadisõudja. Aga ka üldiselt on Eestis tippupürgijate seas kombeks eelistada paarisaeru üksikaerule, sest selles aeruklassis arvatakse olevat paremad võimalused midagi korda saata.
Kõige väärtuslikumad tulemused oled saavutanud paarisaeru neljapaadil. Kuidas see õnnestunud on?
Tegelikult on minu lemmikuks paarisaeru kahepaat. Samas on aeg ja tulemused pannud paika, et töö suures meeskonnas sobib mulle enim. Naudin ka pikki treeninguid ühepaadil, kuid näen, et erilist sidet ja veetunnetust pole seal tekkinud.
Pika karjääri jooksul oled võistelnud 11 korda maailmameistrivõistlustel ja neist neljal pälvinud medali. Kuidas motiveerid end jätkama?
Minu auhinnakollektsioonist puuduvad siiani kaks kuldmedalit. Kuid loomulikult on sõudmine nauding ja ka elustiili küsimus.
Kuni tema särava karjääri lõpuni jagasid aastaid paati Thomas Kelleri medali laureaadi Jüri Jaansoniga. Kuidas omavahel läbi saite?
Usun, et meil läks kenasti. Ühiste huvide puudumisel lävisime peamiselt treeningutel. Jüri oli kõrge enesedistsipliiniga ning nõudis seda ka teistelt. Temalt oli palju õppida ja ma õppisingi. Kõik need omadused kokku tegid meist tugevalt motiveeritud tiimi.
Milline on sinu sportlaskärjääri säravaim mälestus ja miks?
Enim on mällu sööbinud Pekingis koos Jaansoniga võidetud hõbemedal. Kui 2000 meetrit ei suuda medali saatust paika panna ning see jääb viimase tõmbe otsustada, ei lähe see iial meelest.
Aastate jooksul oled võistelnud arvukate rivaalidega. Kes neist on siiani enim muljet avaldanud?
Selliseks tiimiks on aastatel 2005 kuni 2009 võitmatuna püsinud Poola nelik Wasielewski, Kolbowicz, Jelinski, Korol.
Palun too välja oma peamised nõrkused ja tugevused!
Suurimaks tugevuseks pean alati kõrgelt motiveeritust ning üsna head sõudmistehnikat. Ent kuna kuldmedal on siiani puudu, siis jagub ka nõrkusi. Kindlasti on vajakajäämisi jõus ja vastupidavuses.
Kuidas Eesti sõudmisel läheb?
Saame tänu tulemustele kõrgendatud tähelepanu. Meie ala pole pallimängudega populaarsuselt võrreldav, ent hoiame taset ja püsime pildil.
Kas medalivõit Rios tõi ka senisest suurema meediatähelepanu?
Kuna võitsime Eestile ainsa medali, siis loomulikult olid kõigi pilgud meil. Eks rambivalguses olek on ühelt poolt meeldiv, ent võtab samas tublisti energiat.
Räägi palun oma hobidest!
Minu suurimaks hobiks on pühendumine perekonnale. Abikaasa Grete ning hetkel veel kaks poega (oktoobris tuleb perre lisa) garanteerivad, et on, kellele oma tegemisi pühendada. Igav ei hakka meil kunagi.
Kes oled elukutselt?
Lõpetasin 2003. aastal Tartu Ülikooli Kehakultuuriteaduskonna treeneri eriala. Lisaks olen Eesti Kaitseväe instruktor.
Kui oleksid mõni loom või lind, siis kes ja miks?
Võib-olla kotkas. Mulle meeldib kõrgel lennata ning olukorda kontrollida. Kotkas olla ka kõrgelt motiveeritud ja eesmärgile pühendunud lind.
Mida sinu külmikust alati leida võib?
Kindlasti ei puudu sealt jäätis.
Oled osalenud neljadel olümpiamängudel. Kõik see algas 2004. aastal Ateenas ning nüüd, 12 aastat hiljem, võistlesid Rios. Millised on sinu kirkaimad olümpiamälestused?
Esimene kord jääb alati meelde. Ateena polnud koormav füüsiliselt, küll mõjus vaimule. Peale juba kirjeldatud Pekingi emotsioone süüvis enim mällu Suure Hiina müüri külastamine. See maailmaime näitab, et inimvõimetel pole piire. Londonist jääb meelde meie enda väikese olümpiaküla sättimine ja sisustamine. Riot jäävad meenutama heitlikud ilmaolud.
Ja elu pärast Riot?
Minu jaoks ei muutu midagi. Alustan oktoobris tavapärast ettevalmistust. Eesmärk on jääv – pürgida võidu poole.