Maailma vanima ja sisuliselt nüüdseks pea paar sajandit järjepanu korraldatud Oxfordi ja Cambridge’i ülikoolide vahelise kaheksapaatide võidusõidu, ehk The Boat Race’i, staatus Suurbritannias on kultuslik. Veerand miljonit pealtvaatajat Thames’i kaldapealseil ning ligi 6 miljonit otseülekande jälgijat teavad, miks. Peapõhjusteks saab lugeda Inglismaa akadeemilise sõudmise pikki traditsioone ja juuri ning ülimat kaasahaaravust, mida mõõduvõtt, sageli oma ootamatusega, pakkuda suudab.
Tänavune võistlus läheb ajalukku, sest mitte kunagi varem pole ükski eestlane The Boat Race’il kaasa löönud. Pärnakas Meelis Lootus osales mõned aastad tagasi küll Oxfordi reservpaatkonnas, kuid nüüd näeme naiste võistluse põhipaadis kaasa tegemas tallinlast Elo Luike.
Oxfordis doktorandina sotsiaalantropoloogiat tudeeriv Luik on põnev kuju, sest jõudis sõudmise juurde tavatult hilja – alles 23-aastasena. Kuidas ta oma koha välja teenis ning milline on võistluse köögipool, sellest rääkisime asjaosalisega mõned päevad enne 27. märtsi suursündmust – veel siis, kui sportlastele oli lubatud meediaga suhelda. Muide, BBC ülekanne stardib Eesti aja järgi kell 16.25. Tumesinises vormis sõudvas Oxfordi koosseisus leiab Luige paatkonna viiendalt pingilt.
Kuidas nii juhtus, et sattusid kultuslikul spordisündmusel kaasa lööma?
Jõudsin karussellile täiesti juhuslikult. Läksin Oxfordi puhtalt akadeemilistel põhjustel. Esmalt seisin õpingukoha valiku eest, sest kaalukausil oli ka Cambridge. Valisin Oxfordi. Koheselt ilmnes, et sõudmine on seal nii kultus kui ka maffia (naerab- V.M).
Kui õpinguid alustasin, siis mind koheselt märgati ning soovitati sõudmist proovida. Põhjusi pole vaja kaugelt otsida, sest olen pikka kasvu ja sõudjaliku kehaehitusega (Elo Luik on võistluse kodulehe theboatrace.org andmetel 186 cm pikk ja kaalub 78 kg – V.M). Otsustasin proovida ja esmalt seetõttu, et sport kui hobi võiks pakkuda uusi tutvusi ning olla lihtsalt akadeemilisele elule vahelduseks. Aga kui esimest korda paati istusin, siis tundsin armastust esimesest silmapilgust.
Kuidas sõudmine Oxfordis korraldatud on?
Oxford koosneb ligi 40 kolledžist, millel igal on oma sõudeklubi. Seega, koolil on 40 sõudeklubi. Klubide ülene on aga suur organisatsioon OUWBC (Oxford University Women’s Boat Club – V.M), kuhu saavad tipud, sealhulgas rahvusvahelised tegijad. Ka meeste süsteem ja valikukriteeriumid on samad. Ja nii käib elu ka konkurendi Cambridge’i pool.
Millal esimest korda aerud kätte võtsid?
Kuna minu testide tulemused olid kohe küllaltki tugevad, siis esitati peagi kutse OUWBC-sse. Sõudnud polnud ma kunagi ning sport elustiilinagi oli seni võõraks jäänud. Treeneri julgustavad soovitused andsid tuge ja süstisid indu ning nii ma end 2012. aastal ka esimest korda paadist leidsin. Siiski ei olnud eesootaval talvel tänu suurtele üleujutustele võimalik treenida ja tõsiseks tööks läks alles järgmise aasta kevadel. Kuulusin toona katsevõistluste võiduga tugevat sisu näidanud reservpaatkonda. Usku võimetesse süstis teadmine, et Metropolitan Regatta’l suutsime koguni kiiremad olla Suurbritannia alla 23-aastaste koondise kaheksapaadist.
Kas esines ka tagasilööke?
Paraku katkesid treeningud 2015. aastal õppereisi tõttu Indiasse, kuna pidin seal olema oma uuringutega seotud välitööde tõttu. Tagasi Londonisse jõudsin eelmise aasta oktoobris ning olin eesootava pärast küllaltki murelik. Aasias ju kvaliteetsed treenimisvõimalused puudusid ning see võis vähendada minu võimalusi põhipaati pääseda. Alguses olin haiglane ja väsinud, kuna tohutu kliimaerinevus pani tervise koheselt proovile. Vaevlesin täielikus energiapuuduses ning eliitprogrammiga liitumine oli tõeliseks katsumuseks.
Kuidas probleemidest üle õnnestus saada?
Tänu professionaalsete treenerite ja taustajõudude abile tulin keerulisest olukorrast järk-järgult välja. Siinkohal võlgnen tänu kindlasti ka tiimi füsioterapeutidele ja arstile. Hilissügisel hakkas juba täitsa hästi minema ning siis alustasin ka 2016. aasta võistluseks pühendunult ettevalmistusega.
Millised on esinduspaatkonda pääsemise kriteeriumid ning kuidas parimad välja sõelutakse?
Kui hooaeg osadeks võtta, siis ettevalmistustöö ja sportlaste selekteerimine stardib septembris. Kohale ilmuvad väga paljud kutsutud, teiste seas rahvusvaheliste tegijatega. Aga on ka neid, kes omal initsiatiivil uudistama tulevad.
Novembriks sõelutakse välja ligi 20 paremat, keda hakatakse erinevates paatides seejärel testima. Tegelikult võibki öelda, et võistlusele pääsemine on pidev katsete jada ning stress neile, kes on rühma nõrgemateks lülideks – igal järgneval päeval võib tulla sõnum, et sa pole enam vajalik. Tean, et minu positsioon ei olnud kordagi ohus ning kui tagantjärele mõelda, siis kindlana võinuksin end tunda juba jaanuaris. Samas ei ole muudatused välistatud peale ametlikku meeskonna tutvustamistki, sest vigastused ja probleemid võivad ilmneda ka vahetult sõidu eel.
Oxfordi naiskond treeningul (Luik vasakult viies). Foto: www.theboatrace.org
Räägi palun veidi ka oma õpingutest ning uurimistööst!
Õpin 1960-ndatel rajatud Wolfsoni kolledži doktorantuuris sotsiaalantropoloogiat. Õppeasutus oma akadeemilise õhkkonna ning inimestega on suurepärane ning loob teadustööks väga hea kliima. Oma uurimuses keskendun surrogaatemadusele ning kitsamas plaanis selle ärinišile. Läänemaailmas on arvukalt geisid ja viljatuid paare, kes näevad oma ainsaks võimaluseks järglasi saada surrogaatema toel. Detailides keskendun problemaatikas sellele, kuidas katsed seda äri reguleerida on pigem ta n.ö majandusharuna vohama pannud. Ma ei tea, et varem midagi taolist maailmas tehtud oleks, mistõttu saab minu töö olema ainulaadne ja uuenduslik. Sõltuvalt detailidest loodan kraadi kaitsta aasta pärast.
Kas sõudmine on ka õpingute lõpetamist edasi lükanud?
Lihtne oleks arvata, et on, kuid ennast tundes tean, et tegelikult mitte. Sõudmistreeningud võtavad suurema osa ajast, andes minu päevakavale väga selge struktuuri. On olnud ka neid aegu, kus treenimist on vähem olnud, kuid ega see mulle aega juurde pole andnud. Siis on oht muutuda laisaks ning niisama jõude istuda.
Kirjelda palun oma tavalist päeva!
Tavalisel päeval ärkan kell 4.30 ning juba koidu ajal suundume väikebussidega lähedal asuvasse Wallingfordi veetreeningutele. Kella 9 ajal olen loengutes, laboris või raamatukogus ning õhtul kella 5-st 7-ni taas treeningul. Kuna päev stardib väga vara, siis õhtul püüan võimalikult vara magama saada. Kui treenimist alustasin, oli ikka väga raske sellise tempo ja koormusega harjuda. Nüüd olen karastunud ja oskan väsimusele vastu panna.
Kas oled ka mõne Eesti sõudeklubi liige?
Ma pole kodumaal ühegi sõudeklubi liige. Küll olen Aleksei Lipintsovi nõuannete järgi käinud harjutamas Tallinna Sõudeklubis ning mullu suvel sattusin ka Pärnusse. Pärnu jõgi on suurepärane ning kui näitasin sõbrannadele seal tehtud pilte, sattusid nad selle ilust vaimustusse.
Mis tunde tekitab teadmine, et oled maailma pikima traditsiooniga võistlusel esimene eestlane?
On huvitav mõelda, et olen võistluste varsti pea paarisaja aastase ajaloo esimene eestlane. Võib-olla Eesti tüdrukud vaatavad ning otsustavad samuti sõudma minna. Pole välistatud, et näiteks 5 aasta pärast on siin mitmeid Eesti mehi ja naisi.
Oxfordi naised. Keskel Elo Luik. Foto: www.theboatrace.org
Kas Eestit võistlusringkondades ikka teatakse?
Pigem on siinne elu sõudmise keskne. Inimesed teevad minu kulul päris palju nalja, sest Estonian kõlab peaaegu samamoodi nagu Etonian. Eton on teatavasti üks siinsetest elitaarsematest kolledžitest, mis andnud näiteks hariduse paljudele kuningliku perekonna liikmetele. Ajalooliselt on Oxfordi võistkondades osalenud arvukalt etonlasi ja nüüd siis jõudsime lõpuks esimene eestlaseni (viide veelkord inglise keelsele vastele „Estonian“ – V.M).
Eesti pole sõuderingkondades tundmatu. Ollakse kursis, et meie neljapaadil läheb väga hästi ning inimesed teavad endisel Jüri Jaansoni nime.
Mis sind enim The Boat Race’i ümbritseva juures üllatanud on?
Midagi negatiivset ma siin kogenud pole. Asjaolu võib tuleneda sellestki, et olen n.ö laineharjal. Positiivset on aga kõvasti. Mind hämmastab, kuivõrd palju heas mõttes suvaline londonlane hoolib sellest võistlusest. Omamoodi katsumuseks on võistkonna vormiriides liikumine, sest siis pole sul lootust fännidest ja austajatest pääseda. Mõned päevad tagasi püüdsin kohvi eest tasuda, kuid tehing ei õnnestunud. Põhjusena toodi välja, et osalen võistlusel. The Boat Race on siin ikka tõeline kultus.
Eraldi väärib märkimist, et alles paar aastat tagasi valitses meeste ja naiste võistluses suur ebavõrdsus, kuid siis sekkusid sponsorid ja soovisid võrdset kohtlemist. Konservatiivne õhkkond hoidis naised tõelisest võistluse melust seni eemal ning alles eelmisel aastal said naised osaleda meeste duellidest kuulsaks saanud distantsil (Championship Course – V.M). Naistel puudusid vahendid ja võimalused, ei olnud professionaalset taustajõudu ning võisteldi Henley on Thames’il. Nüüd aga näeme, et mõne aastaga on toimunud suured murrangud ning sugude vahelised erisused on sisuliselt likvideeritud. Ka naiste sõitu näidatakse BBC otseülekandes ja see on kaasa toonud sponsorite suure huvi.